Suhted: Vanaema küsib muudkui raha laenuks!

19.02.2017 19:05
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
2
Foto:

Merike (22) on hiljuti Tallinnasse kolinud neiu, kes on alles nüüd hakanud rohkem läbi käima oma pealinnas elava vanaemaga. Suhtlemine temaga on aga kaasa toonud kummalise üllatuse - memm soovib tudengist lapselapselt peaaegu iga kord raha laenata. "Ära öelda on kehv tunne, aga mul tõesti pole midagi anda," ohkab neiu.

"Kuna ma ise olen pärit Võrust ja mu isapoolne vanaema elab Tallinnas, siis on vast ütlematagi selge, et väga tihedalt ja palju me mu lapsepõlveaastate jooksul kokku puutunud ei ole," jutustab Merike. "Muidugi on ikka kohtutud sünnipäevadel ja vahel jõulude ajal, kuid ma võin tunnistada, et vanaema mulle eriliselt lähedane inimene olnud ei ole ning see on mind ikka natuke kurvastanud. Emapoolne vanaema, keda mammaks nimetan, elab Tartus ning temaga on suhe soe ja usalduslik, kohtunud oleme ka kordades ja kordades rohkem. Isa ja ema ise on mul juba päris palju aastaid lahus, seega ei oska isegi kommenteerida, kui palju isa oma emaga suhelnud on. Küllap rohkem kui mina, sest isa elab Tallinna lähedal.
Et aga mitte loost kõrvale kalduda, siis räägiksin nüüd sellest, kuidas ma vanaemaga siiski nüüd ootamatult tuttavamaks olen saanud ja mida veidrat selle läbi avastanud. Nimelt võtsin ma pärast keskkooli paar aastat vabaks, et käia tööl ja mõelda läbi, mida õppima tahan hakata. Möödunud sügiseks oli see selgus käes ning ma teadsin täpselt, et tahan tulla õppima Tallinnasse ning jäädagi pealinna elama. Mul on tuttav, kes ise oma korterit ei kasuta, vaid elab elukaaslasega hoopis tolle majas, ning ta andis korteri mulle üsna soodsalt üürile. Kolisin oma kodinatega sinna sisse ja kutsusin peagi rõõmsalt vanaema külla - mõtle kui vahva, saan lõpuks ometi teda paremini tundma õppida!

Ootamatu küsimus
Vanaema saabus ning osutus just niisama jutukaks ja toredaks memmeks, nagu ma teda varasematest aegadest mäletasin. Meenutasime vanu aegu, vaatasime pildialbumeid ja kõik oli väga tore, kuniks... Kuniks vanaema kohmetusega küsis, kas saaksin talle veidi raha laenata, tal pinsipäevani veel aega ja vaja oleks paar rohtu apteegist välja tuua. No ma muidugi andsin, ehkki nelikümmend eurot lõi mu eelarvesse päris paraja mõra sisse. Korteri eest ma küll palju ei maksa, aga kõik kulud kokku koos söögi ja kooliks vajalikuga - seda pole just vähe ning kuigi ma käin osalise ajaga tööl ning ka vanemad toetavad veidi, pean ma siiski oma kulutusi väga hoolikalt jälgima, et ise ots-otsaga kokku tulla.
 Sellegipoolest oli mul hea meel, et sain memme aidata. Mis saaks olla veel vajalikum ja õigemini kulutatud raha kui vanainimesele ravimite ostmine? Nii, aga aeg läks edasi ja vanaema sai minu juures üsna sagedaseks külaliseks. Ta maksis minult laenatud raha tagasi, aga juba paari külaskäigu pärast laenas ta jälle. Et piinlik küll, aga pension on väike ja äkki ma saan abiks olla. No ma laenasin, ja jätsin ise kahel päeval koolis lõuna söömata... Kolmandal korral tegin südame kõvaks ja ütlesin, et kallis vanaema, mul on väga kahju, aga mul on endal tõsiselt kitsas käes, ma ei saa sulle laenata. Vanaema rehmas käega, et pole midagi, ta mõistab.

Oli tal ka päriselt raha vaja?
Asi võttis aga veelgi kummalisema pöörde, kui mina ise paar päeva pärast seda viimast laenamist vanaema poole külla läksin ja ta kattis mulle tõelise pidulaua. Laual olid sellised delikatessid, millest mina oma sissetulekutega und ei näe: igasugused kallid kala- ja singilõigud, poest ostetud võileivatort, kahte sorti jäätist. Mõtlesin, et võib-olla siis vanaema kuidagimoodi pingutas minu külaskäigu auks või nii, aga teine kord täiesti üllatuskülalisena sisse sadades kostitas memm mind samamoodi väga rikkalikult. Ja ma leidsin tema esikupõrandalt poetšeki, mille järgi oli ta alles hiljaaegu ostnud omale uued kingad. Suhteliselt kalli firma kingad, sellisest poest, kust mina üldiselt omale asju lubada ei saa.
See kõik tegi kohe päris nõutuks. Ega oma olekult ja välimuselt pole vanaema ka mingi hallipäine nõder vanamemm, ta on pigem selline hoolitsetud ja aktiivne inimene, kelle puhul ei tunduks selliste kingade ost midagi imelikku, kui just... kui just ta poleks alles äsja laenanud minu viimast rahakopikat, eks ole.
 Pihtisin sellest loost ühele sõbrannale ning tema väitis, et on kohe olemas selline inimtüüp, kes majandada ei oska. Ostab kokku ebavajalikku ning tõeliselt tarviliku jaoks raha enam ei jätku. Laenab siis teistelt. Ta ütles, et need on enamasti küll nooremad inimesed, aga miks mitte ei või ka mõni eakam sinna hulka kuuluda.
Mina igatahes olen vanaema peale nördinud ja ega tõtt-öelda nagu enam väga ei kipugi temaga suhtlema. Tunnen, et täidan tema jaoks rohkem nagu panga rolli."

Vaadatud 2098 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Eks tuleb asjad paika panna

Muidu tundub tore vanaema aga ise peab olema piisavalt mõistust. Raha tagasi saamine on teine teema. Alati ei peagi andma nii palju kui küsitakse.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi