Suhted: Vanaisa “elutõed” on ­kuulamiseks talumatud

Merlin (27) tunneb, et lihtsalt ei suuda suhelda oma vanaisaga, kes on inimesena väga konservatiivsete vaadetega ja väljendab oma vaateid pidevalt ning häälekalt.

“Samas vanaema on väga armas ja tema pärast ei saa ma vanaisaga ka suhtlemata jätta,” pihib noor naine. “Kuid see vanamees ajab mind hulluks!”
Merlin jutustab, et kahjuks on tema vanaisa üsna “onu Heino” tüüpi meesterahvas, kelle suust ta juba varasest lapseeast saadik igasuguseid labasevõitu nalju ja sõnu on harjunud kuulma. “Väiksena tundus mulle, et vanaisa ongi üks lõbus ja naljakas ja jutukas tegelane, ei enamat,” tunnistab ta.
“Kuid mida suuremaks ma sain, seda tüütumaks tema jutud ja naljad muutusid, eriti pidev poiss-sõprade järele küsimise jutt – seda sain kuulda juba varasest teisme­east peale ja jube piinlik oli! Täiskasvanuna ma tunnen, et ei suuda seda inimest lihtsalt taluda. Tal on väga konservatiivsed vaated, näiteks on vanaema tema soovil olnud peaaegu terve oma elu koduperenaine (nüüd muidugi pensionär juba).
Vahel vanaema räägib, kuidas ta noorena olla tahtnud saada kooliõpetajaks, aga siis sai ta vanaisaga tuttavaks, abiellus ja sündisid lapsed ja siis kuidagi kujunes nii, et ta jäigi koju, sest vanaisa väga seda eelistas ja alati rõhus sellele, et ema peaks ikka oma laste jaoks kogu aeg olemas olema...
Päris kahju vanaemast, ta ise küll arvab, et ehk tõesti oligi laste kasvatamise seisu­kohalt parem, kuid selge on see, et eks ta ikka kahetseb seda, et temast kunagi ei saanud midagi muud peale abikaasa, ema ja vanaema.
See selleks, minu jaoks isiklikult on vana­isa juures kõige häirivam see, kuidas ta pidevalt hakkab oma tagurlikke vaateid kuulutama ja kõigile peale suruma. Seda ma ei kannata!

Ehtne EKRE valija
Vanaisa nimetab ise ennast poliitika­kaugeks inimeseks ja ütleb, et teda see võimu­meeste kemplemine üldse ei huvita, lihtsa inimese poolt ei ole niikuinii keegi. Kuid oma vaadete poolest on ta küll pesu­ehtne EKRE valija. Ei sobi talle mitte keegi, kes on teistmoodi kui tema.
Muidugi ei kannata ta mustanahalisi ega pagulasi, neid kirub ta alailma, ehkki mina ei saa üldse aru, miks ja mismoodi nood peaks olema talle ette jäänud. Homod jäävad talle ette, sel teemal on tal alailma arutlemist ja kirumist. Naiste suhtes on ta üleolev, talle ei meeldi ka naispoliitikud ega ammugi presidendid, vaat sel teemal me vaidleme ja isegi tülitseme küll kõige rohkem. Tema arvates on naiste asi kodus korda luua ja lapsi kasvatada.
Mind ajab selline suhtumine kohutavalt närvi ja ütlen omakorda ka julgelt välja, mida mina arvan. Siis aga sekkub alati vana­ema, kes oma leebel moel püüab meid lepitada ning noh, eks me siis taltume mõlemad. Kuid halb tunne jääb sisse.
Järgmine kord nendega kohtudes loodan alati südamest, et ehk seekord ei hakka vanaisa mingeid tundlikke teemasid üles kruttima, kuid enamasti lootuseks see jääbki. Ikka tuleb üks või teine rassistlik, homofoobne või naistevaenulik väide ja siis ma ei suuda vaiki olla, ütlen midagi vastu, tema ütleb veel midagi ja... nii see lumepall jälle veerema läheb. Oleme isegi sünnipäevadel sedasi kraagelnud, ega peale minu ju keegi teine talle midagi vastu öelda ei julge!

Vältida on keeruline
Miks ma siis üldse temaga suhtlemist ära ei lõpeta? Sellepärast, et see oleks väga keeruline. Nad elavad ju vanaemaga koos ja on mõlemad pensionärid, seega ei ole seda varianti ka, et käia vanaemal külas ainult siis kui vanaisa kodus ei ole. Ei käi vanaisa ka kuskil sporti tegemas ega sõprade pool, enamasti just kodus istubki. Vanaema tahaksin aga ometi näha, seega pole vanaisast kuidagi pääsu.
Eriti keeruline on vältimine muidugi ühistel üritustel. Ausõna, mul on juba endal ka häbi teiste ees temaga vaielda, aga samas ei kavatse ma ka istuda, suu vett täis, kui vanamees lolli juttu suust välja ajab.
Nii et olukord on päris niru, olen kõigele vaatamata hakanud kohati isegi sünnipäevi ja muid sugulastega seotud üritusi vältima. Kuidas küll mõned inimesed nii konfliktsed on ja üldse aru ei saa, mida sobib rääkida ja mida mitte?”