Suhted: "Vanemad keelasid mulle lemmiklooma ja rikkusid mu lapsepõlve!"

05.02.2017 19:05
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
4
Foto:

Stella (21) on paari aasta eest iseseisvat elu alustanud tudengineiu. ­Vanemate juurest välja kolides võttis ta päevapealt omale koera ning meenutab endiselt kibedusega oma lapsepõlve, mil ema-isa talle lemmiklooma polnud nõus võtma. "Ärge eeldage automaatselt, et lapsest pole loomaga tegelejat," paneb ta lapsevanematele südamele.

Stella eelistab oma lugu kõneledes jääda varjunime alla, kuna usub, et vanemad tunneksid seda lugedes, otsekui süüdistaks ta neid. "Mul on tegelikult suurepärased ema ja isa," rõhutab neiu. "Lihtsalt ühes olulises asjas oleme jäänud erimeelsusele. Mina aga tahaksin oma lugu jagada just sellepärast, et teised lapsevanemad sellest võib-olla natuke mõtlemisainet leiaksid. Kust ma siis alustan?
Alustan päris väikelapseeast peale. Olen titest saadik jumaldanud igasuguseid loomi, eriti aga kasse ja iseäranis veel koeri. Nii palju, kui ma ennast mäletan, olen tänaval iga kassi või koerakest nähes vaimustusse sattunud ja tahtnud neid otsemaid paitama minna. Selge see, et seda ei lubatud - ei tea ju, mis iseloomuga loom on ja ta võib last hammustada või kassi puhul ka küünistada. Ega ma selle üle kurdagi.
Aeg läks aga edasi ja enam-vähem kohe, kui ma piisavalt hästi kõnelda oskasin, hakkasin endale looma nuruma. Klassikaline lugu, eks ole - laps, kes nurub kassi või koera ning vanemad, kes ei taha sellele mangumisele järele anda. Ainult et minu soov oli nii tõsine kui veel üldse olla annab. Hakkasin uurima kirjandust igasuguste loomade kohta, näiteks kooliraamatukogust oli väga tavapärane tassida koju kõikvõimalikke koerakasvatuse õpikuid ja teoseid erinevatest kassi- ja koeratõugudest. Hilisemas eas muudkui googeldasin infot küll ühe, küll teise kasside või koertega seotud asja kohta. Teadsin peast kasside ja koerte tõuge, kuidas nende eest hoolitseda, milline toit on parim, millised haigused neid võivad kimbutada jne.

Vanemad ei leebunud
Mu ema ja isa nägid igapäevaselt, kuivõrd haaratud olen ma huvist loomade vastu, ometi ei kõigutanud miski nende otsust. Mis siis olid nende argumendid lemmiklooma pidamise vastu? Esiteks meie elamispind, me elasime kahetoalises korteris. Isa oli alati veendunud, et korter ei ole looma koht. Vaidlesin mis ma vaidlesin, et ega pisikesel toakoeral pole ju tarvis, et tingimata oleks oma õu... nemad leidsid ikka tuhat vastuargumenti. Näiteks olid nad ka veendunud, et mul ei oleks tegelikult looma jaoks aega. Mul on ju kool ja sõbrad ja hobid ja... ühesõnaga, et loom pole mänguasi, temaga peab pidevalt tegelema. Nagu ma ei oleks sellega arvestanud!
Teadsin küllap kordades rohkem kui nemad, mida üks loom endaga kaasa toob, arvestades, kui palju olin ma koerte ja kasside kohta lugenud ja uurinud. "Saad kunagi suureks, siis tee, mis tahad," ütles ema mulle tavaliselt, kui selle teema jälle üles võtsin. Tunnistan, et eks ma tüütasin neid vist ikka päris korralikult selle jutuga, et võtame kassi või koera... Aga see oli mu unistus! Päris tõeline ja suur unistus. Mul oli pidevalt tunne, et minu unistused ja soovid ei loe mitte midagi, ja see tunne tegi tõeliselt õnnetuks. Kolisin välja 19-aastaselt, kohe pärast keskkooli lõppu, kui sain tööle ning tänu sellele oma korteri üürida. Üürimisel oli minu ainsaks ja kindlaks tingimuseks, et sinna tohiks tuua ka koera.

Koer kohe majja
Mul oli kutsikas juba aegsasti välja vaadatud ning ma tõin ta endale sõna otseses mõttes kolimise päeval. Eluski pole ma olnud nii õnnelik kui sel päeval, mil see pisike karvakera mu nägu limpsis! Tänaseks olen olnud koeraomanik kaks aastat. Minu koer elab koos minuga mu ühetoalises üürikorteris ning ei saaks olla oma eluga rohkem rahul. Usun, et koer samuti mitte. Tegelen temaga, käime pikkadel jalutuskäikudel, koeraparkides, samuti on mul tore pensionärist naabriproua, kes vahel võtab ta enda juurde, kui mina olen koolis või tööl. Olen läbi ja lõhki koerainimene, ma teadsin seda juba ju ammuilma, kuid olen nüüd saanud ainult kinnitust sellele! Lapsepõlvele mõeldes aga tunnen endiselt nukrust ja kibedust, sest mäletan põhiliselt vaid seda suurt kurbust ja igatsust, mis saatis mind kogu aeg. Mu vanemad ei uskunud minusse, arvasid, et ma ei viitsi loomaga tegeleda. Tahaksingi öelda teistele, kelle laps samuti loomast unistab: ärge eeldage automaatselt, et ta ei viitsi või ära tüdineb! Kui te ikka näete tõelist ja siirast huvi, siis ärge ignoreerige seda! Lapsele annab lemmikloom emotsionaalses plaanis tohutult juurde, seda võimalust ei tohiks talt ära võtta."



Vaadatud 854 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Loll inimene oled.

Ma vaatan neid kannayaid loomi, kes on võetud linna korteritesse. See on loomade piinamine. Kuritegu loomade vastu. Miks loomakaitsjad vaikivad? Loll plika ei saanud oma tahtmist. Väikeses kahetoalises korteris loomi hoida. Koli maale ja võta siis koduloomad. Seal on loomad paremas keskkonnas. Miks sa oma väikeses korteris looma piinad? Ma ei kujuta ette, et abiellun neiuga kes suudleb mid ja koera vaheldumisi.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi