Suhted: “Vanemate juures elada on mõnus ja kasulik!”

30.05.2021 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Kerli (28) elab endiselt koos oma vanematega ja on sellega väga rahul. “Meil on suur eramaja, saan piisavalt privaatsust ja milleks peaksin siis nägema vaeva, et ise midagi osta või üürida,” leiab ta. “Kui on kunagi plaanis hakata peret looma, siis võib-olla tõesti, aga praegu, üksiku inimesena, on kooselu vanematega igati mugav ja kasulik.”

Kerli jutustab, et õppis ülikoolis teises linnas ja nautis ühiselamus elades täisverelist tudengielu. Kooli lõppedes ja pealinna naastes aga avastas ta, et siin elamise soetamine oleks väga kulukas. “Kuna mu teenistus oli üsna väike, siis tundus igati loogiline kolida tagasi vanemate juurde majja, oma lapsepõlvekodusse,” ütleb ta. “Isal ja emal oli selle üle ainult hea meel, tegelikult nemad selle ettepaneku mulle tegidki - ütlesid, et ruumi on ju küll ja küll ning milleks hakata hingehinnaga endale mingit eraldi elamist otsima. Nii olengi nüüdseks juba peaaegu viis aastat nendega jälle koos elanud. Olen hetkeseisuga väga rahul, kuigi imestajaid on ikka ette tulnud. See on ju tavapärane, et soovitakse võimalikult varakult kodust välja kolida. Küsitakse ikka, et kas ma siis tõesti tahangi “vanemate kaela peale jääda” ja kas ma enda privaatsust ei vaja. Vastan ikka, et ma ei ole kellegi kaela peal, see on meie ühine otsus ja soov ning privaatsust on mul täiesti piisavalt! Maja on avar, minu päralt on teine korrus. Köök, tõsi küll, on ühine, aga me oleme emaga alati väga hästi läbi saanud ja see küll ei häiri, kui me kahekesi köögis toimetame. Pealegi on ema suur kokandushuviline, erinevalt minust, kes ma söögitegemist eriti ei armasta. Emale meeldib, kui lisaks isale on veel olemas inimene, kes tema kokakunsti hinnata oskab.

Miks ei tohiks nii elada?
Minu jaoks on see väga imestamisväärne, kuidas paljud suhtuvad vanematega elavatesse täiskasvanutesse eelarvamusega. Miks siis ei tohiks nii elada, kui kõik osapooled on rahul? Ma saan aru, et võib-olla ongi siis asi natuke veider, kui tegemist on väga väikese elamispinnaga. Kui kõigil on kitsas, siis ei ole see ilmselt tõesti kõige parem elukorraldus ja täiskasvanud laps võiks ikka otsida eraldi elamise. Aga kui on nii nagu meil, et ruumi jagub? Öeldakse ka seda, et mitu perenaist ei mahu ühte kööki. Miks siis ei mahu, kui suhted head?
Minu meelest on tegelikult sellises olukorras oluline veel üks teema. Nimelt raha. On vaks vahet, kas elada täiskasvanuna koos vanematega ja sealjuures ka vanemate kulul, või olla ikkagi ise teeniv ja oma elamise eest tasuv inimene. Mina olen see viimane variant. Leian, et täiskasvanu teist täiskasvanut ikka ülal pidama ei pea küll. Ma panustan arvete maksmisesse ja toon süüa koju. Alguses arvete kohapealt ema küll midagi hakkas rääkima, et pole vaja, aga mina ütlesin, et muidu ma isegi ei kaalu koju tagasi kolimist. Mul oleks muidu olnud tunne, et olen nagu mingi parasiit, kes kasutab teisi enda huvides ära! Praegu on aga asi tasakaalus.

Koliks ära, kui tekib pere
Olen mõelnud, et praegu ma vanematest eraldi elamisega ei kiirusta. Kui aga peaks ühel hetkel juhtuma, et tekib tõsisem suhe ja sooviks hakata peret looma, siis ma arvan küll, et peaksime ikka oma kodu hankima. Mu kaaslane võib-olla ei tunneks ennast ämma-äia kodus päris mugavalt, ükskõik kui head ka omavahelised suhted võivad olla. Pealegi, kui hakkavad lapsed sündima (sooviks neid kaks või isegi kolm), siis läheb seal lõppkokkuvõttes ikkagi kitsaks ka. Seni aga naudin mõnusat elu ja ema kokakunsti ning soovitan teistelegi: ärge muretsege, kui olude sunnil või mis tahes põhjusel peate mingi aja vanematega koos elama! Kui ise olete rahul ja vanemad samuti, siis on ju kõik korras.”



Vaadatud 937 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
eesti mehed

peaksid kargutama moslemi eitesid kui tahavad normaalset peret saada.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi