Suhted: "Vihkan telkimist, aga mees käib sellega peale nagu uni!"

30.06.2019 19:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
5
Foto:

Kristi (25) on kaks aastat elanud koos Albertiga (32). Ta on algusest peale teadnud mehe looduselembusest ja ­seda ­väga toredaks ­pidanud.

Nüüd aga soetas mees suure telgi ja eeldab, et naine temaga terve suve nii ühte kui teise kohta telkima tuleks. Kristi on kimbatuses, sest ei salli telgis ööbimist silmaotsaski. Albert aga muudkui käib peale.
"Oleme Albertiga sageli käinud koos matkamas, sest iseenesest looduses liikumine meeldib mulle väga," jutustab Kristi. "Olgu aga öeldud, et olen väga halb magaja ning võõras kohas uinumisega on mul suuri raskusi. Magan siis väga halvasti ning hommikuks olen unine ja pahur ning tunnen ennast väga kehvalt. Terve järgnev päev on rikutud. Telkimine on asi, mida ma üleüldse pole kunagi sallinud. Ma ei kannata seda, et kusagil metsas ööbides ei saa ju ennast korralikult pesta ja siis üritad ennast kuidagi niiskete salvrättidega natuke kasida ja tunned end lõppkokkuvõttes ikkagi täieliku seana. Magama pole võimalik jääda, sest on kas külm või liiga kõva või mõlemat. Ka tuleb ühest keskkooliaegsest sõbrannaga koos telkimisest meelde, kuidas öösel hakkas sadama ja ärkasime põhimõtteliselt veeloigus. Väga rõve oli! Ma polnud nüüd juba väga palju aastaid enam telkinud – sõbrad vahel ikka kutsusid, aga nii ütlesingi ausalt alati kui see jutuks tuli, et mulle tõesti see asi ei meeldi. Kõik said aru ja olid mõistvad. Kui ei meeldi, siis ei meeldi, mis seal ikka.
Albertile ma muidugi rääkisin ka juba aegsasti, et mulle meeldib väga loodus ja matkamine, aga vaat telgiga ööseks kuskile metsa jääjat minust ei ole. Ta näis imestunud ja hakkas kirjeldama, kui tore see ikka tegelikult on ja kuidas ma olen küllap lihtsalt kõik valesti teinud, et see mulle meeldinud ei ole. Kuna tal isiklikku telki ei olnud, siis sinnapaika see jutt aga jäi.

Sundis proovima
Asjalood läksid aga nii, et ühel päeval tuli mees minu juurde, endal nägu säramas. Ta oli midagi ostnud, midagi tõeliselt ägedat ja vapustavat! Ma kohe ei teagi, mida ma esimese õhinaga mõtlesin – võib-olla lennupileteid soojale maale või mootorratast või isegi uut autot... aga Albert oli ostnud telgi. Telgi. Asja, mille kohta ta minu suhtumist teadis vägagi hästi. Mees oli lausa lapselikus vaimustuses, rääkis, kui suur ja avar ja mõnus see on, kui tore hakkab meil olema koos selles ööbida, kusagile metsikusse ja looduskaunisse kohta. Ja kuidas tema kavatseb nüüd kummutada kõik minu "eelarvamused" telgiga matkamise osas. Kõige hullem oli see, et ta põhimõtteliselt ei lasknud mul rääkidagi! Ütles, et me lihtsalt peame nüüd seda telki katsetama ja oli ise sealjuures nii lapselikult rõõmus, et mul polnud südant talle ära öelda. Olin nõus, ehkki teadsin väga hästi, et minule see midagi ei paku, vaid saab olema ebameeldiv kogemus. No tont temaga, korra kannatab ju välja, mõtlesin ma. Olgu see talle siis kinnituseks, et minust telkijat ikkagi ei ole. Sõitsime siis Peipsi kanti, muidugi oli seal väga ilus, ööbisime järve läheduses ja kõik oli väga kena... kuni saabus aeg magama minna. Sääsed sõid selleks ajaks juba päris korralikult ja paar tükki oli ka telki sisse pääsenud, algul arvasime, et saime need sealt kätte, aga muidugi pinisesid nad seal öö otsa ja sõid meid. Õhtu läks ka korralikult külmaks ja nii ma lõdisesin seal magamiskotis.

Ikka ei saanud aru
Muidugi tundsin ma ennast ka parajalt räpasena, sest järvesuplus ei ole ikkagi see, mis enese korralik pesemine. Albert rääkis veel õhinaga lugusid sellest, kuidas kunagi aastate eest oli ta sõpradega mitmeid päevi järjest telkinud ja kuidas nad toidunõusid mere ääres liivaga puhtaks hõõrusid ja pajas purgisuppi keetsid. Kuulasin ja noogutasin, ei tahtnud kohe päris nii öeldagi, et minus tekitas sellele mõtleminegi jubedust. Hommikul ärkasin, ikka veel külmetades, sääskede poolt sööduna ja ennast räpasena tundes. Hambaid tuli pesta, kallates pudelist vett harja peale. Küll mul oli hea meel, kui kodu poole sõitma hakkasime!
Koduteel üritasin siis mehele taktitundeliselt selgeks teha, et aitäh selle väikese reisi eest, koht oli ilus ja muidu kõik tore, aga – mulle päris tõsiselt ja siiralt ei meeldi telkimine. Albert oli väga üllatunud. Ja mis kõige hullem, ta ei võtnud seda tõsiselt. Selle asemel hakkas ta plaani pidama, kuidas ja mida järgmine kord teisiti teha, et ma rohkem rahul võiksin olla. Lisandusid ka plaanid sihtkohtadest, kuhu need järgmised korrad siis minna tuleks. Olgugi, et ma olin just selge sõnaga oma seisukohta talle väljendanud! Üritasin veel, aga ikka rehmati käega: neid kõiki asju saab vältida, vot nüüd ju teeme hoopis nii... Minu arvamus on põhimõtteliselt maatasa tehtud ja tahetakse vaat et vägisi veel sinna telki tirida! Pealekauba jäi mul nüüd tunne, et konkreetse ja selge ei-ütlemisega olen ma üks pirtsakas, paha ja pealekauba veel rumal inimene. Kas mul siis polegi õigust oma arvamusele? Ei ole ju nii, et igale inimesele, nui neljaks, peab telkimine meeldima! Kaldun arvama, et minusuguseid on tegelikult palju, kes seda pigem väga ebameeldivaks peavad."



Vaadatud 1114 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Kristile

kas sa nõeluda või õmmelda oskad ? süüa teha toorest kaubast? magad sa riietega ja ujumas käid telkimisel,ka riietega? siis on vastused olemas

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi