Suhted: "Vihkan töölkäimist, see pole mingi elu!"

11.11.2018 17:05
Anna-Britt Gnool
Kommentaarid
7
Foto:

Sandra on 29-aastane noor naine, abielus ja lasteaiaealise poja ema.

Ta käib ka põhikohaga tööl, kuid unistab sellest, et ühel päeval saaks ta jääda kas päriselt koduseks, töötada kodust või luua oma ettevõte. "Kellast kellani töö on kohutavalt nüristav ja rutiinne, see pole mitte mingi elu," on ta veendunud.
Sandra räägib, et kui õpingute ajal käisid teised kooli kõrvalt rõõmuga tööl, siis tema käis samuti, ainult et rõõmust oli asi kaugel. "Töö on minu jaoks alati olnud ebameeldiv kohustus, mida tuleb teha lihtsalt selleks, et oleks sissetulek," räägib ta. "Õppisin enda jaoks huvitavat eriala, kuid tõsiasi on, et sedagi tööd tuleb teha kellast kellani kontoris. Vahepeal olin lapsega kodune ning see oli üks tõeliselt tore ja mõnus aeg. Mina ei mõista inimesi, kes kurdavad, et lapsega on väsitav ning et tõeline puhkus on hoopis töölkäimine. Kaugel sellest. Lapsega koosolemine oli lust ja mõnus, mõtlesin hirmuga selle peale, et ühel hetkel tuleb tööle naasta. Lükkasin seda edasi nii palju kui sain, aga lapse kolmeseks saades olid igasugused säästud otsa saanud ja me lihtsalt ei saanud endale lubada seda, et ma koju jääksingi.
Nii läksin ma jälle vanale töökohale tagasi, sest seda ametit olin ma ju koolis õppinud ja iseenesest töö kui selline mulle meeldis, ainult mitte see, et selleks peab iga jumala tööpäev 8-st 17-ni kodust eemal viibima. Kuna ma ise autoga ei sõida, vaid liigun bussidega, siis võtab tööle ja koju jõudmine ka päris palju aega ning kokkuvõttes ongi terve päev läinud. Mees õnneks saab lapse varem koju tuua, aga mina saan temaga ainult pisut aega õhtul mängida, siis tuleb varsti juba magamaminekuaeg. Ja hommikul hakkab sama tsükkel jälle otsast peale. Iga päev on täpselt ühtemoodi, iga hommik see kiirustamine, laps riidesse, ise riidesse, laps lasteaeda, ise bussi peale ja tööle. Näen, et ka lapsele on selline rutiin stressi tekitav.

Rõõmus haiguste üle
Läksin tööle septembrist ning olen kaks korda juba lapsega haiguslehel saanud olla. Tundub täiesti jabur niiviisi öelda, aga mul on olnud päris hea meel nende kordade üle, kui ta haigeks on jäänud. See ju tähendab, et ma ei pea tööle minema, vaid saan jääda lapse juurde koju, temaga tegeleda, tema eest hoolitseda. Väga raske on olnud pärast haigust jälle tööle minna ja uuesti sellesse rutiini sisse elada.
Ma olen mõelnud, kas ja mida saaksin oma elus muuta. Mis oleks lahendus minusuguste inimeste jaoks, kes tõesti lihtsalt ei kannata seda igapäevast tööl­käimist? Ilmselt mingi kodune töö oleks üks variant. Kahjuks on selliseid pakkumisi vähe ning eriti minu erialal neid praktiliselt polegi. Päris oma ettevõte oleks suurepärane variant, kuid samas nõuab päris suuri esialgseid rahalisi väljaminekuid ning pealekauba ei ole ma päris kindel, kas ma mingiks juhiks üldse kõlbaksin. Olen rohkem selline tagasihoidlikum inimene, kes nokitseb vaikselt ise kuskil midagi teha, teiste kamandamises ma eriti hea arvatavasti ei oleks. Kõige parem variant oleks ilmselt jääda lihtsalt koduseks, kuid selleks peaks olema peres vähemalt ühel inimesel ikka väga hea sissetulek. Meie puhul läheks eluolu kahjuks väga kitsaks, kui raha teeniks ainult mees. Ja ega mulle ei meeldiks ka ainult tema palgast elada.

Saada teine laps?
Hetkel oleme oma pere jaoks lahendanud asja niimoodi, et planeerime teist last - niikuinii oleksime millalgi soovinud oma pojale mängukaaslast. Sellisel juhul saan jälle pisut aega tööst puhata, vähemalt mõned aastad, ja olla ehk sealjuures rohkem olemas ka suurema lapse jaoks. Kuid mingi hetk tuleks ikkagi mõelda enda jaoks välja mingi pikaajalisem ja toimivam lahendus, sest aastakümneid veel samamoodi rutiinselt tööl käia - andku kõik kontoriinimesed mulle andeks, aga seda ma tõepoolest endale ette ei kujuta!"

Vaadatud 1907 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
naine

Oh õudust , et selliseid elukaid ka veel leidub. Oleksin nõus farmis töötama, aga mitte mingite ilaste tattidega kodus passima.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi