Surnust ülestõusmine – müüt või tõde?

12.11.2017 22:00
Kaire Kenk-Jokinen
Kommentaarid
0
Foto:

Haruldast Laatsaruse sündroomi, mille puhul surnud inimesed spontaanselt taas ellu ärkavad, on tõsisemalt uuritud alles viimased paarkümmend aastat. Üle kogu maailma on teada vaid mõnikümmend sellist juhtumit, värskest Soomes läbiviidud uuringust aga selgub, et Laatsaruse sündroomi võib esineda ehk kliinilisest surmast tagasitulnuid võib olla seniarvatust tunduvalt rohkem.

Üliharuldane Laatsaruse sündroom sai oma nime piiblist, kus Jeesus Betaania Laatsaruse nimelise mehe neli päeva pärast tema surma taas ellu äratas. Värskest Helsingi ülikooli keskhaiglas läbiviidud uuringust selgub, et harvadel juhtudel võivad patsiendi elutähtsad organid tõepoolest taas tööle hakata, ehkki tema elustamine pole andnud tulemusi ning see on lõpetatud. Uuringus jälgiti aastatel 2011-2016 haigla erakorralise meditsiini osakonda toodud patsientide seisundit kümne minuti jooksul peale tulemusteta elustamisprotseduuri. Kokku vaadeldi 840 elustamist vajanud patsienti, ning ennäe imet – viis neist hakkasid peale elustamise lõpetamist 3-8 minuti jooksul taas hingama.
See nn elluärkamine peale elustamise lõpetamist ehk Laatsaruse sündroom on uuringut juhtinud erakorralise meditsiini osakonna peaarsti Markku Kuisma sõnul ülimalt haruldane, enamik kiirabiarste ei koge sellist juhtumit kordagi oma arstikarjääri jooksul. Ka PERH-i ja ITK erakorralise meditsiini osakondades pole selliseid patsiente haiglate kommunikatsioonijuhtide väidetel kordagi viibinud.
Ometi on see võimalik – rahvusvahelise statistika kohaselt võib koguni kuus patsienti tuhandest tulemusteta jäänud elustamise järel taas hingama hakata. Kuisma sõnul vajavad praegused kiirabiarstide elustamistoimingud uuringu valguses kriitilise pilguga üle vaatamist. Praegu ei ole rahvusvahelistes elustamiseeskirjades, ei Eesti ega Soome EMO-osakondades seni Laatsaruse sündroomiga üldse arvestatud, patsiente peale elustamise lõpetamist ei jälgita. "Seni polnud meil kogutud Laatsaruse sündroomi kohta ka üldse mitte mingit statistikat;" tähendab Kuisma. "Neid juhtumeid on peetud seni ülimalt haruldasteks, aga see pole tegelikult nii." Tema sõnul tuleks elustamiseeskirjadesse lisada vähemalt kümneminutiline ajavaru, enne kui patsient lõplikult lahkunuks tunnistatakse.

Laatsarus võib ise koju jalutada
Esimest korda käsitleti Laatsaruse sündroomi mainekas briti meditsiiniajakirjas Lancet 1982. aastal, mil kirjutati just Soomes aset leidnud juhtumitest. "Kiirabiarstid elustavad sõltuvalt patsiendi südame rütmist teda 15-35 minuti jooksul. See 35 minutit on ülemine piir, mida kohaldatakse vaid väga tervete ja tugeva südamega patsientidele," ütleb Kuisma. Ehkki viis patsienti 840-st hakkas peale elustamise lõpetamist taas hingama, nende ajutegevus ei taastunud. Kolm patsienti suri veerand tunni jooksul peale Laatsaruse sündroomi ilmnemist, üks pooleteise tunni ning viimane 26 tunni pärast.
"Tõenäoliselt hakkavadki Laatsaruse sündroomi puhul patsiendid küll hingama, kuid nende ajutegevus ei normaliseeru. Pean ülimalt ebatõenäoliseks, et Laatsaruse sündroomi kogenud inimene omil jalul haiglast välja kõnnib, hapnikupuuduses veedetud minutite jooksul saab inimene püsiva ajukahjustuse," ütleb peaarst Kuisma. Teistsugusel seisukohal on maailma üks juhtivamaid Laatsaruse sündroomi uurijaid, Põhja- Walesi Glan Clwydi haigla geriaater Vedamurthy Adhiyaman, kes on arvukates teadustöödes väitnud, et tervenisti 35 protsenti kõikidest tema praktikas surmajärgselt elluärganud patsientidest on ilma märkimisväärsete neuroloogiliste kahjustusteta haiglast välja kirjutatud. See arv on seda müstilisem, et patsientide elulemus ei sõltu ei vanusest, soost ega elustamisele kulunud ajast, märgib geriaater.

Allikas: Helsingi ja Uusimaa haiglate ühendus

Jätkub ajakirjas...

Vaadatud 1583 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi