Suure armastusega tegin oma mehest kirjaniku

06.11.2022 23:30
Reet Kudu Illustreeriv foto
Kommentaarid
0
Foto:

Urmas Ott sõimas mu omal ajal lennujaamas läbi, et miks ma endale just sellise mehe valisin – et olla teine jõle peletis ja pätt...

Olev Remsu kurtis Postimehele antud intervjuus, et kuigi ta on  viljakas literaat, kes avaldanud rohkesti nii romaane, reisiraamatuid kui ka kommentaare ja humoreske, teavad paljud eestlased ta nime üksnes tänu kohtuasjale Urmas Otiga, mida kollane ajakirjandus erilise rõõmu ja innuga pikalt kajastas, tundes enamasti kaasa  uljalt sõimlevale Otile, kuigi  just Remsu kohtuprotsessi võitis. Võiksin minagi kurta, et mõned (kirjandustegelased)  teavad mind üksnes Remsu esimese abikaasana, kuigi meie lahutusest on möödas üle 40 aasta. Igatahes lisaks Remsule sõimas Urmas Ott ka  mind ropult läbi, kisendades Tallinna lennujaamas üle ootesaali, kuidas küll minu­sugune arukas naine võis abielluda nii jõleda peletise ja pätiga nagu Olev Remsu. Kogu sõim ei kannata kahjuks trükimusta, isegi mitte tabloidiveergudel.

Algaja naiskirjaniku eneseohverdus
Vastaksin nüüd Olev Remsu juubeli puhul täpsemalt Oti  ammusele küsimusele, miks ­ikkagi valisin Remsu ega oleks eales tahtnud oma kaaslaseks temasugust meesiludusest telereporterit. Esiteks on Olev äärmiselt hea jutustaja, seda võivad ilmselt kinnitada ka kõik need, kelle kaugeid reise on ta üle kogu maailma giidina juhtinud ja oma jutuga unustamatuks muutnud. Teiseks ta ei sõimle kunagi, vaid suudab end ka vaikse häälega kuulama panna. Ja kolmandaks on ta sama isepäine nagu mina, sest me kumbki pole lasknud end ­pimestada kuulsuste särast nagu lisaks Urmas Otile paljud teisedki reporterid, kes toituvad justkui üksnes võõrast andest ja saavutustest. Ajal, kui paljud kirjutised on mõttelt ja stiililt täiesti sarnased, hiilgab Remsu sellega, et tal on alati varuks üllatavaid väiteid ja tõeteri. Ta on suutnud luua ainult talle omase kirjutamislaadi.  
Lisaks võiksin kinnitada, et just mina tegin Olev Remsust kirjaniku. Ja minul on ilmselt selleks väiteks rohkem alust kui  Tammsaare abikaasal, kes olevat uhkeldanud, et üksnes tema on kalli Antoni kõikide naiskujude inspireerija. Nimelt oli Remsul nõukaajal valida, kas minna  ülevabariigilisse kommari-ideoloogiat propageerivasse ajalehte peatoimetaja asetäitjaks ja teha  karjääri sel kombel nagu näiteks perekond Kallas, või siis istuda kodus ja kirjutada romaani.
Mina soovitasin valida kirjutamisponnistuse, et saada kirjanikuks, mis oli ka Remsu enda tegelik soov, kuigi rahaliselt äärmiselt kahtlane unistus, sest tal polnud veel ühtegi raamatut ilmunud.  Käisin seega üksi tööl, et kallis kaasa nälga ei sureks. Eneseohverdus, mida ma noortele naisele ei soovita. Ja eriti mitte algajale naiskirjanikule. Lõpptulemus oli see, et me lahutasime, kuigi teineteist aastate lisandudes üha lahkemalt tervitame.

Armastuse nimel kõigeks valmis
Kollase ajalehe lugejat huvitab ilmselt kõige enam, miks me ikkagi lahutasime ja kuidas võis üks mees jääda koju kirjutama, sest üldjuhul oli see NSV Liidus kuritegu ja töötu Brodsky saadeti teatavasti  luuserielu eest sunnitööle. Ajakirjanik siiski tohtis mõnda aega olla ilma kindla kuupalgata, kui ta avaldas vabakutselisena artikleid. Pealegi sai Remsu varsti tuntuks ka Sirbi ja Vasara huumorilehekülje koostajana, tema „töötus“ ei kestnud nii kaua nagu paljudel tänapäeval.
Olin abielludes armastuse nimel kõigeks valmis, sest kogu meie armulugu oli olnud suur mäss ühiskondliku arvamuse vastu. Seda ei pooldanud ei minu pere, kes Remsut minu-vääriliseks ei pidanud, ega ka mitte meie kursuse naisfiloloogid ja tema boheemlastest sõbrad, kes ei pidanud jällegi mind Remsu vääriliseks. Idealistliku armununa olin valmis tööl  käima ja meest ülal pidama isegi last oodates, kelle kaotasin suure ülekoormuse tõttu. Ehk see kaotus lõpetaski meie abielu, pealegi sai Olev pärast oma esikteose ilmumist nii tuntuks, et ta unustas täiesti meie esialgse kokkuleppe – kõigepealt kirjutab kodus tema, seejärel mina.

Meeste argielu eest hoolitsegu prouad
Nojah, eks naisterahvas peab suutma ise oma argieluga toime tulla, olgu romaane kirjutades või mitte.  Igasuguseid pikki loomispalanguid ei kiida enamasti heaks ka  jõukas härra, sest kaasa ei tohi end ometi midagi luues kõrvaltuppa lukustada, ei päevaks ega veel vähem nädalateks või kuudeks. Kui ikka mehel kõht tühi, olgu toit laual!  Eriti hull on olukord siis, kui mõlema kutsumuseks looming ja peig on argielus sama saamatu kui pruut.  Iga­tahes Olev Remsu ei osanud meie tutvumise hetkel isegi muna keeta või endale hommikukohvi valmistada, seda kõike oli teinud ta armastav ema, kes õnneks polnud naiskirjanik.
Stefan Bollmann on  avaldanud väga õpetliku raamatu „Frauen, die schreiben, leben gefährlich“ (Naised, kes kirjutavad, elavad ohtlikku elu), mis täis ridamisi tõsielulisi lugusid, miks naisloojad on  teinud olmemuredest ja seltskonna hukkamõistust piinatuna ajaloo vältel ridamisi enesetappe. Ja eks Elke Heidenreichi väidab oma eessõnas seda, mida enamus naisloojaid omal nahal tunda saanud:  meeste argielu eest peavad enesestmõistetavalt hoolitsema nende prouad, aga kui naine  unustab kunsti luues perekonna  vajadused, on ta paljude jaoks paaria ja lindprii. Ka praeguses „vabas“ ühiskonnas on  mees koristamis- ja köömuredest märksa vabam kui tabude ja tavadega nurka surutud naislooja, kellel on väga keeruline saada õnnelikuks ja edukaks ühtaegu loomingus ja armastuses. Ja just seepärast on ilmselt Eestis ka rahva juurdekasvuga nii kehvad lood, sest sünnitaval naisel ei ole sageli abi  oodata mitte kelleltki peale iseenda. Hea, kui mees maksab siiski alimente ja on olemas abistav vanaema. Aga alati pole neidki. Jah, mõned mehed saavad tõesti ka üksi suurepäraselt argieluga hakkama, aga ainult seni, kuni nad on üksi! Abielludes laovad nad millegipärast ikka kogu olmekoorma  naissoo õlgadele, olgu selleks koristajanna või abikaasa, sest nii on ometi „looduse poolt ette nähtud...“ Või siiski hoopis patriarhi poolt, et naine olgu mehe teenijanna?

Raamat oli luhtunud abielu väärt
Lugejate ja autori suureks rõõmuks ilmus Remsu esimene teos „Homne karikakar“  kohe Loomingu Raamatukogus ja on minu arvates tänaseni ta kõige tundelisem ja armuküllasem romaan.  Kindlasti on see väärt ühte luhtunud abielu ja enesetappu pole ma ju ka veel teinud ega kavatsegi teha, kuigi nii hirmutab Stefan Bollmanni statistika. Noorkirjanik Remsu pühendas aga oma esikteose möödunud sajandi seitsmekümnendatel suuremeelselt minule, kes ma olin ta parteikarjääri asemel igavikulise kirjandustaeva poole suunanud.
Ma ei ole uurinud, kas Olev Remsu kahetseb nüüd oma valikut, nähes  perekond Kallast kõikjal kollase meedia esilehekülgedel, et ei läinud tööle mõnda parteilehte nagu Siim Kallas. Kui murehetkedel kahetsebki, siis tahaksin  kirjanikku juubeli puhul lohutada –  huumorisoonega Oskar Luts elas teatavasti üle nii tsaari, Pätsi kui ka Stalini valitsuseaja ja on endiselt armastatud autor.
Olen ka Remsu fakti- ja naljarikkaid teoseid leidnud isegi kaugele välismaadele kolinud eestlaste raamaturiiulitelt. Eks ikka just seepärast, et Remsu oskab keerulistest asjadest vaimukalt kirjutada. Seega jääks tema raamatud maakerale alles isegi siis, kui Maarjamaaga midagi juhtuma peaks.  Igal juhul elagu Remsu ja kollane meedia, kus isegi eluajal mõni kirjanik aukoha leiab!



Vaadatud 610 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi