Taarakuningas nõuab ausat mängu

20.09.2020 21:25
Jüri Mätas
Kommentaarid
9
Foto:

Olgu asotsiaalide elusaatus kuitahes raske – taaraautomaatide tüssamisele pole sektorit aastaid monitoorinud Aivar Poki hinnangul mingit õigustust.

Ometi toimuvat see sigadus otse institutsioonide silme all suisa igapäevaselt.
Karuse olemusega Pokk on mees, kes valskust ei salli – kõik olgu maksimaalselt avalik. Nii tutvustabki ta end esmakohtumisel ülima detailsusega. “Olen ju Pokk, Aivar, Helduri poeg, isikukood 35803232743,” viskab ta ükskõikselt, otsekui peaks kuuldu ajakirjanikule niigi ilmselge olema.

Vesi sisse, solk välja
Pokk käib usinasti tööl: suvel paneb asfalti, muul ajal hooldab aga Tomra egiidi all Tartu Rimi taaraautomaate. “Tulen omadega välja küll – palju kätte ei jää, aga päris nälga ka ei jää. Olen üldse elus palju tööd teinud: varem hooldasin põhitöö kõrvalt pidevalt vanainimesi, tassides neile puid ja briketti tuppa ning tuhka välja, vett kaevust sisse ja solki välja – puumajade mured ja rõõmud, mida Tartus ju kõvasti jagub. Supilinn, Aardla kant, Annelinna vanem osa – igal pool tegin tegusid,” visandab härra kiirkorras oma töömehetee.
Erilise lennu saavutas Poki karjäär turvamehena, millist ametit pidas mees auga suisa kaks aastakümmet. Sealjuures toetas ta nõu ja jõuga Kanal 2 programmi mitmekesisemaks muutmist, sest sealse krimireporteri Jürgen Puistaja number paiknes telefonis kiirvaliku all. “Nii kui mingit pangaröövi või muud rikkumist nägin, helistasin talle – ja ta oli alati enne politseid kohal!” kiidab Pokk nii ennast kui semu.
Ise raske rügamisega haljale oksale jõudnule teeb eriliselt haiget, kui mõnele teisele hea-parem justkui iseenesest sülle langeb. Näiteks pole Pokk siiani suutnud andestada endisele abilinnapeale Monica Rannale, kelle tõrksus positsioonilt lahkumisel meelispartei Keskerakonna aasta alguses Tartus võimu juurest uhtus. “Kujutad ette, see plika, kes just minu maitsele ei vasta, lihtsalt keeldus ametist lahkumast, kuigi erakond nõudis!” meenutab poliitikahuviline. “Teadagi – kui oleks vabatahtlikult läinud, poleks ju mitmekümne tuhande eurost lahkumishüvitist saanud. Aga see on ju absurd: see on ju meie kõigi raha, mille eest oleks võinud laste mänguväljaku rajada, teid ehitada või kas või Turu silla juurde Grossi poe taha kaamerad paigaldada.”

Armastab anda
Muide, Pokk ei kavatse piirduda tagaselja siunamisega, vaid peab plaani kogu kriitika Rannale otse näkku paisata. “Natuke meil ühiseid tuttavaid on, nii et ütlen talle, kui näeme: see kõik on niivõrd ebaõiglane! Sinul ja minul pole pennigi, aga mõni laristab igast august, nii et vähe pole: kuhu ka ei vaataks, kõikjalt karjub raha vastu,” põhjnedab Helduri poeg.
Ometi on Pokk veendunud, et mammona kokkukuhjamine kedagi elumängu lõpuruudus õnnelikuks ei tee. “Olen ikkagi juba 62 aastat vana ja ära õppinud, et andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm,” heietab ta. “Kui ükskord selleni jõuad, hakkad elu hoopis teise pilguga vaatama – kui näed kedagi endast nõrgemat, siis lihtsalt tunned, et on hädasti vaja teda aidata.”
Siiski tuleb altruismigi juures tajuda selgeid piire, kust üle ei minda. “Loomulikult ei pea ma silmas parme ja kerjuseid, kes end ise oma olukorda joonud on – nende abistamine on täiesti mõttetu,” sõnastab Pokk oma põhimõtted.

Teliaga surmani
Põhjakiht on Poki usalduse minetanud juba sellegagi, et purjus peaga sõlmitud tutvusi enamasti jätkata ei soovi. “Tihtipeale on neil 59-ga algavad numbrid, mis tähendab, et tegu on kõnekaartidega – järelikult varjavad midagi! Putkast ühe euro eest ostavad, teevad ühe kõne ja pärast viskavad ära – väga imelik käitumine,” pahandab mees. “Minu number algab ikka ausalt 52-ga – olen paadunud Telia-poiss, endine EMT-poiss. Lepingu olemasolu näitab kindlust.”
Veelgi enam solvas Pokki naabrimees, kes temalt alatasa leivaraha nõudis. “Ostsin siis lõpuks talle ise leiva ja tead, mis ta selle peale tegi: viskas prügikasti!” võtab jultumus töömehel siiani hääle värisema. “Sellist asja peaks ajakirjandus rohkem valgustama, kuidas see kontingent nii leiva, saia kui vorsti lihtsalt ära põlgab?”

Lokkav ebaõiglus
Kõige õudsem patt prügikasti­rahva hingel seostub aga otseselt Poki praeguse erialaga. Nimelt virutavat nad automaadi kõrvalt Läti õllepurke (neid ju Eesti süsteem vastu ei võta ja taarat tooma tulnud kohalik tarbija jätab need üldjuhul lihtsalt maha) ning kasutavat eriti saatanliku pettuse tarbeks. “Siis lõikavad ühe meie purgi triipkoodi viieks ribaks ja lasevad kõik Läti purgid automaati. Loeb ära küll, kuid see on ju vargus!” hurjutab spetsialist.
Rimi turvajuht Gunnar Krivun tõdes, et kauplus on kogu taarakäitluse täies mahus edasi delegeerinud operaatoritele: Poki leivaisale Tomrale ja Moyale. “Peale kleebitud triipkoodiga pandita taara vastuvõtmise eest on vastutav operaator. Tavapäraselt on automaatidel lisatud taara kujutuvastus, mis peaks välistama teistsuguse kujuga taara vastuvõttu. Enamik kaubanduses kasutuses olevaid plekkpurke on standardmõõdus, mis tähendab, et kui neile peale kleepida sama kujuga toote triipkood, siis masin tuvastab sobiva taara kuju ja loeb selle pandipakendiga tähistatud taaraks,” tunnistas ta Poki väited kehtivaks.
Samas saab Rimi raha, mille on klientidele taaratšekkide alusel tasunud, operaator­firmalt täies mahus tagasi. Firma omakorda arveldab reaalselt tagastatud füüsilise taara osas otse süsteemi haldava Eesti Pandipakendiga – seega jääb võimalik sulitemp kokkuvõttes nende omavahelise arveldamise küsimuseks. “Operaatorid arendavad oma masinaid pidevalt, et sarnaseid pettuseid tuvastada ja ennetada,” rääkis Krivun.
Meeletuid summasid nii küll ei teenita, aga 20-30 eurot päevas ja tuhat eurot kuus on Poki hinnangul Taaralinna parmudele täiesti reaalne tasu. “See on ju Eesti keskmine palk ja maksude maksmisest pole juttugi, mis tähendab, et sotsiaalkindlustusametist tuleb veel paar sotti juurde,” õiendab ta. “Miskipärast politseid selline asi ei koti, kuigi olen korduvalt tähelepanu juhtinud. Kui aga mina tühise 0,12 promilliga roolis vahele jäin, siis oli küll tarvis mulle turja hüpata ja menetleda.”

Vaadatud 2139 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
uudishimulik

Mis on taarakogumise üks eesmärkidest - eks ikka puhtam loodus ja taaskasutus. Kas antud kirjatüki mainitud juhtumid täidavad neid eesmärke - JAH! Kas keegi saab ka reaalset kahju antud tegevusest - EI! Millest siis hala? Eks sellest, et taara kogujad arvestavad asjaoluga, et tootjate poolt toodetud pudelid lahkuvad Eestist ja nende kokkukogumise raha EI TULE välja maksta. Niipea, kui tekib mingi asjaolu, mis sunnib väljamakseid suurendama (ehk enda kasumit vähendama), tõuseb kisa taevani. Heaks näiteks lugu Soomest kokkukorjatud Eesti taarast, mis nagu ei oleks vaja Eestis vastu võtta ja et see tekitab meil probleeme. Kuidas saab Eesti maksumärgiga taara Eestis vastuvõtmine tekitada mingeid probleeme? Ah-jaa, ahnuse probleeme.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi