Taimed toas ja aias

22.09.2020 13:05
Müstilised lood
Kommentaarid
0
Foto:

Suvine ja sügisene aeg on hea, et noppida mõned maitse- ja ravimtaimed ning talveks tallele panna. Samuti aga võiks üle vaadata oma toataimed ja osta mõne hea õhupuhastaja taime, kui tahate, et toas oleks meeldiv keskkond. Mõned nipid jagab Lilleoru taimetark ja apteeker Maret Makko.

Millised on halva mõjuga toataimed?
Taimedel ei ole otseselt halba ega head mõju, igal taimel on oma bioenergeetiline väli ja see kas sobib meile või mitte. Näiteks mänd on tasakaalustava ehk 0 energiaga puu, seetõttu tunnevad inimesed end männimetsas hästi ja seal viibimine rahustab ja tasakaalustab. Pihlakas aga on väga positiivse energiaga taim, aidates neutraliseerida negatiivset energiat. Ega muidu vanasti öeldud, et pihlakas tuleks endale maja ette istutada, sest nagu voolav vesi, nii pidi pihlakaski kaitsma inimest väljastpoolt tulevate mõjude vastu. Sageli tehti tema puidust amulette või kanti oksa kotis. Samamoodi on halba neutaliseeriva mõjuga tamm, ­kibuvits ja kadakas.
Toas võib energeetika parandamiseks põletada kadakaoksa või siis ka salveid. Salvei on väekas taim, aga tema lehed on liiga väärtuslikud, et neid põletada, tasuks korjata salveivarred, siduda punti, ära kuivatada ja sellega siis kõik toanurgad läbi tossutada. Salveil nagu kadakalgi on anti­bakteriaalne mõju.
Mõned toataimed, mida mina ei soovitaks, on näiteks nõelköis ja juudihabe. Nõelköis on nii mürgine, et ühe taime toas pidamine võrdub purgi bensiini lahtiselt toanurgas hoidmisega. Juudihabe ei ole mürgine, kuid teda ei tasuks panna kohtadesse, kus on vaja keskenduda või magamistuppa, sest ta mõjub ebasoodsalt silmanägemisele.

Milliseid maitsetaimi võiks kodus aknalaual kasvatada?
Kindlasti kõiki, mis endale maitsevad. Värsked ürdid on alati paremad ja väärtuslikumad kui kuivatatud. Lisaks tillile, petersellile ja basiilikule, mis on teada-tuntud, võiks kasvatada näiteks lehtpeeti ja kasvõi porgandipealseid, sest neid saab samuti salatisse hakkida ja nad on talvel palju vitamiini­rikkamad kui keldris seisnud porgandid ja peedid ise. Samuti võiks sibulat karge mulla sisse või vette panna ja pealseid toidule lõigata.

Mida tasuks loodusest korjata?
Oleneb milleks on vaja.  Toon välja mõned tuntumad ravim­taimed, mida võiks igaühe koduses taimeapteegis leiduda.

Harilik vereurmarohi (Chelidonium majus) kuulub magunaliste sugukonda. Ta on levinud ja tuntud eelkõige kui umbrohi, ent teda kasutatakse ka ravimtaimena ja taimekaitsevahendina.
Vereurmarohi, tugeva­toimelise ravimtaimena kuulub mürgiste taimede nimekirja. Mida vanem taim on, seda tugevamad ravi­omadused. Vereurmarohtu kasutatakse nii rahvameditsiinis kui ka homöpaatias. Taim sisaldab rikkalikult C-vitamiini, rauda, kaaliumi ja magneesiumi. Oma paljude alkaloidide sisalduse tõttu on taim tugevatoimeline. Enne vere­urmarohu tarvitama asumist tasuks kindlasti nõu pidada arstiga või mõne taimi paremini tundva inimesega.
Retsept soolatüügaste tinktuuri valmistamiseks:
Pool klaasi peenestatud vere­urmarohtu,100-150 ml 60-70% alkoholi, 200 ml pudel läbi­paistvast klaasist.
Taimesegu paneme pudelisse ja valame üle alkoholiga kuni pudeli korgini ja sulgeme pudeli õhukindlalt. Loksutame kergelt, et segu oleks ühtlaselt segunenud ja paneme pudeli 2-3 nädalaks päikese kätte sooja kohta seisma.
Üle päeva loksutame taas kergelt ja 3 nädala möödudes filtreerime segu tumedasse tarvituspudelisse.
Nüüd on tinktuur soolatüügaste raviks valmis. 2-3x päevas tilgutatakse tilk soolatüükale ja lastakse siis sellel kuivada. Nii korratakse ravitsemist kuni tüükad kaovad.
Taimekaitsevahendina kasutatakse kogu taime maapealset osa vereurmarohu õitsemise ajal. Umbes poolele ämbri täiele peenestatud taimele valatakse peale 10 liitrit vett. Segul lastakse seista 10–20 minutit, mille järel muutub vedelik pruuniks. Seejärel leotis kurnatakse ja see on valmis pritsimiseks kasutamiseks. Lahus sobib lehetäide, maipõrnika tõukude, lehe­kirpude, traatusside jt kahjurite tõrjeks. Kuivatatud ja peenestatud vereurmarohust saab teravalõhnalist pulbrit maakirpude tõrjeks.
Vereurmarohi kasvab enamasti varemeil, teede ja aedade ääres, laokile jäänud prahi- ja komposti­hunnikute ümbruses. Aga ka puude ja põõsaste varjus. Kui vaja, siis hakkab ka kasvama kodutrepi kõrval ja värava juures. Kasvamiseks eelistab niiskemapoolset toitainete­rikast mulda. Samas saab ka hakkama mõnes müüripraos või täiesti kuivas liivahunnikus, õigustades igati umbrohu tiitlit. Umb­rohuna pole ta just kuigi tülikas, teda on lihtne välja kitkuda, sest juur on lühike. Taim on umbes põlve kõrgune. Õied on päiksekollased ja nelja kroonlehega. Õitseb maist septembrini. Sulgjad lehed on pealt helerohelised, alt sinaka varjundiga. Veidi karvased varred on sõlmilised ja õõnsad, sisaldavad oranžikat piimmahla. Piimmahl on mürgine, selles on enam kui 30 alkaloidi. Nahale sattudes võib piimmahl põhjustada tundlikel inimestel nahaärritusi ja haavanditeks muutuvaid põletusi. Eralduva oranži piimmahla ja kummalise, veidi mõrkja lõhna tõttu on taime katki murdes lihtne ära tunda.
Ravimtaimena on vereurmarohu mahla kasutatud soolatüügaste, konnasilmade, seenhaiguste, ­sügeliste ja kollaste nahaplekkide raviks. Kuivatatud ürt kuulub ­­mao-, soole-, maksa- ja sapivaevusi ­leevendavate teede koostisse.
Samuti on ravimtaim verd puhastav ja vereloomet soodustav, bakteritsiidne ja haavu parandav, toimib hemoroidide ja naiste­haiguste vastu. Vereurmarohi on ka põletikuvastane, valude ja reumaatiliste haiguste raviks, Rahvameditsiinis on seda kasutatud isegi kasvajate ravimisel. Veel võib kasutada närvihaiguste, köha, nohu ja spasmide puhul ning see on ka hea vahend kõrvade kohina ja migreeni.

Metsmaasikas. Sellele magusale marjale kuulub meie ­populaarseima metsamarja au. Rahvasuust on selle marjaga seoses talletatud ütlusi rohkem kui teiste metsamarjade kohta. Ütlus „Jaan toob maasikaid majasse“ tähendas, et maasikal hakati käima jaanipäevast alates.
Hästi tuntud metsmaasika kõrval leidub meie looduses veel teisigi maasikaid. Maailmas tuntakse umbes 50 erinevat liiki, Eestis leidub metsikult kasvavaid maasika liike kolm: metsmaasikas, muulukas ja kõrge maasikas.
Metsmaasikas on meil ­tavaline taim. Metsmaasikat võib kohata metsalagendikel, hõredates metsades ja metsaservadel kõikjal Eestis. Eriti ohtralt kasvab teda vahel endistel raiesmikel. Õied on valged, läbimõõduga kuni 2 cm. Nad avanevad mais-juunis. Viljad valmivad juunis-juulis. Botaaniliselt on maasika viljad koguviljad. Seemned asuvad vilja pealispinnal, väikestes mügarates, mistõttu vilja pealispind näib konarlik. Suhkrute rohkuselt ei pääse metsmaasika viljadega võistlema ükski teine meie looduslik mari.
Võrreldes aedmaasikaga on metsmaasika viljad tugevama maitse ja lõhnaga, erinevusi on ka biokeemilises koostises. ­Metsiku suguvenna viljades on rohkem orgaanilisi happeid, pektiin-, ­mineraal-, aroom-, park- ning värv­aineid. Vaatamata viljade väiksusele on metsmaasikas rohkesti ka mitmeid bioaktiivseid aineid. See on ka põhjus, miks mets­maasikas kuulub ravim­taimede hulka, aedmaasikat kasutatakse raviks harvemini.
Raviotstarbel kasutatakse metsmaasikate õisi ja vilju, harvem lehti. Maasikaravi on näidustatud südametegevuse häirete, soolade ainevahetushäirete ja liigse ladestumise korral (erinevad kivitõved) ning vee kogunemisel organismi. Veel soovitatakse metsmaasikaid kui loodusravimit erinevate mao- ja soolehaiguste puhul, vererõhu probleemide esinemisel ning kehv­veresuse korral.
Metsmaasikaid kasutatakse värskelt, kuivatatud viljadest tehakse teed või vesileotist. Arvestama peab aga seda, et kuivatatud viljade ravi mõju kestab paar aastat. Kuivatatud maasikad aitavad näiteks kehvveresuse ning maksa- ja neerukivide puhul. Metsmaasika teed ja vesileotised soodustavad higistamist, sest metsmaasikates on märkimisväärselt salitsüülhapet, millel on aspiriiniga analoogne toime. Lisaks eeltoodule tõstab maasika­tee söögiisu, korrastab seedimist ja kiirendab organismi üldist ainevahetust.
Rahvameditsiin hindab ka metsmaasika lehti ja seda eeskätt nende põletikuvastase toime pärast. Peenestatud metsmaasikalehti soovitatakse asetada aeglaselt ­paranevatele ja mädastele haavanditele, et kiirendada naha taastumist. Maasikate soodsat toimet nahale kasutab ka kosmeetika. Viljalihast valmistatud näomaskid pehmendavad nahka ja aitavad pigmendilaikude ning ketenduse korral, see ei sobi allergikutele. Ka viljad on tervistavad. Kuivatatud lehtedest tehakse tõmmist, mis mõjub hästi seedehäirete korral ja võtab suust halva leha.
Kuumaasikas on mitte omaette liik, vaid metsmaasika teisend. Ta on lopsakam kui metsmaasikas ja piklikumate ning vesisema maiguga viljadega. Kuumaasikaid kasvatati sajandeid tagasi kloostri- ja mõisaaedades. Nüüd võib teda leida ka mitmel pool looduses, kuhu linnud tema seemneid on levitanud. Kõrge maasikas on omaette maasikaliik, mida võib vahel leida metsaservades, parkmetsades jm. Selle maasikaliigi lehed on märksa suuremad ja vähem karvased kui metsmaasikal. Taim võib olla kuni 40 cm kõrgune. Küpsed viljad on lillakaspunast värvi ja maitselt muskaatpähklit meenutavad. Meie loodusesse on ta jõudnud samal viisil kui kuumaasikas.
Muulukas on maasikaliik, mida võib vahel üsna massiliselt leida Põhja- ja Lääne-Eesti loodudel, liivastel aasadel ning kuivadel nõlvadel. Rahvas on seda meie looduse põlisliiki nimetanud vahel ka mäemaasikaks või paemurakaks. ­Muulukat on kerge ära tunda selle järgi, et tupplehed on liibunud tihedasti vilja ümber. Ka on tema lehed ja lehevarred karvased. Küpse muulukavilja maitse on esimest korda maitstes omapärane – tal puudub hapukas metsmaasikale omane kõrvalmaitse.

Jätkub ajakirjas...



Vaadatud 88 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi