Taksojuht: „Rikka käest võtta pole patt!”

Kosjaskäik läks nurja, aga lõbus oli ikkagi, sedastab autor oma lustaka tõdemuse pärast seda, kui rikas Kreeka pensionär püüdis teda naiseks meelitada.

Istusin taksojuht Nikose ja tema kamraadi Stefanosega Nikose taksosse ja põrutasime parajas seikluspalavikus ­Samose pealinna Vathi poole, et külastada Stefanose tütart, kes elavat oma mehe ja kahe lapsega miljonäride mõõtu villas Vathi äärelinnas. Tagantjärele olen mõelnud, et sellele sõidule andis hoo sisse uute tutvuste ja ilusa saare maastike avastamise nälg. Aga mis seal salata, olles juba lennukalt pealinna suunas teel, meenus mulle palju aastaid tagasi loetud Jack Kerouaci raamat „Teel“ ja ma tundsin tõesti teel olemisest korraga enneolematut rõõmu.
Peatusime Pirgoses ühes väikeses baaris, et hommikukohvi juua. Juba autos sai selgeks, et meist oli saanud tore lõbus kamp, nii et meiega imbus sellesse baari imetabane õhkkond – sealsed hommikujoogi  ja jutuveeretajad elavnesid ning ­ühinesid meiega juttu ajama.

Endaga malet mängiv mees
Nikosega olin tutvunud üsna kohe pärast Samosele kolimist. Mul puudus paar kuud kodus interneti kasutamisvõimalus, nii et pidin pea ülepäeviti sõitma nelja kilomeetri taha ­Marathokamposesse poja perre juurde, et teha ära oma vajalikud kirjatööd Eestisse. Sinna siis viiski mind oma taksoga ja tõi ka tagasi alati Nikos, kes elas mu pojapere vahetus ­läheduses.
Nikos oli 60ndates aastates roheliste silmade, kreeka nina ja tumedate käharjuustega  mees, mitte just ilus, aga sarmikas. Nende sõitude kestel harjutasin temaga kreeka keeles rääkimist. Mul oli peos paber, kuhu lisasin iga uue vestlus­korraga uusi sõnu ja lauseid. Eks sai ka muid teemasid arendatud. Nikos elas üksi naisest lahus, tal oli kaks täiskasvanud last, kes elasid omaette ­Karlovassis.
Vahel oli ta tujutu, kui tööd nappis. Päevad, mil midagi teha polnud – vaid tegevusetult kodus konutada ja mõelda endast ja teab millest – närutasid teda. See eneses sobramine on väsitav, tunnistas ta mulle. „Aga midagi sa ju ikkagi teed?“ küsisin.
„Mängin iseendaga malet,“ vastas ta ja me naersime.

Sõber, kes soovis tutvuda
Ühel päeval kohtusin Nikosega Kamposes taksopeatuse läheduses, ta tuli mind tervitama ja uudist teatama, et tema kauaaegne semu Stefanos tahtvat minuga tutvuda.  
Mis seal ikka, tutvuda ikka võib, andsin nõusoleku. Ja mõne päeva pärast helistas Nikos, et nad on kohe mu maja ees. Sain vaevalt kleidi ära vahetatud, kui nägingi aknast taksost väljuvat pikka ja tursket Nikost ning temaga koos kõhnukest väikesekasvulist hallipäist Stefanost.
Ruttasin neid tervitama ja märkasin pisut üllatunult, et laitmatult riietatud pisikeste pruunide silmadega ja naeratav Stefanos on minust peajagu lühem. Tõin terrassile veini ja juustu ning tegime algust tutvumis­juttudega.
Sain teada, et Stefanos on lesk, väga kõrge pensioniga Kreeka pensionär, mitme maja omanik ­Marathokamposes. Ja korraga, ilma ühegi ­üleminekuta tegi ta meile ­ootamatu ettepaneku kahe päeva pärast sõita külla tema rikkale tütrele Isabellale. Olime Nikosega esiotsa nõutud, aga kuidagi juhtus nii, et see sõidu­plaan võttis jumet ja peagi ­leidsime end sõiduvees.

Kosjamõtetega mees
Niisiis olimegi teel. Sain muidugi aru, et Stefanosel olid minu suhtes kosjamõtted. Teadmine oli olemas, see oli õhus, kuid sellest ei räägitud. Stefanos pajatas pärast Pirgoses veedetud üli­lõbusat istumist ­võõrastega meile oma noorpõlve vallatusi, muidugi palju­tähenduslike ütlemata­jätmistega, kuid kindlasti ei kõhelnud ta ka oma lugudele rohkemat värvi lisamast. Nii me Samose pealinnale lähenesime.
Stefanose tütre villa oli neist kõigist Kreeka majadest, mida enne näinud olin, liiga erinev. See oli tõeliselt kaunis villa. Meid võttis vastu Stefanose 40aastates tumedajuukseline kena kreeka naine, pakkus meile jooke ja suupisteid ning lubas meid varsti üllatada suure­pärase kreeka lõuna­söögiga. Stefanos vabandas ja läks oma luksustuppa puhkama. Meie Nikosega veetsime aega basseinis sulistades, veini limpsates ja hõrke suupisteid nautides.
Lõuna ajal kutsuti meid väga rikkalikku lauda, mida oli hoolega katnud vanemapoolne käbe majapidajanna Evelina. Ütlesime kõik väikseid tooste ja majaperenaine pajatas meile ajast, kui ta elas veel oma isa ja ema peres, rääkis isast kui endisest tublist riigiametnikust ja oma tragist emast. Ka mainis oma lapsi ning töökat ja head meest, kes hetkel küll ärireisil viibis.

Vallatused basseinis ja tantsupõrandal
Ja muidugi hakkas pea kõigil mõne aja pärast lõbusam ning kuuldavale tulid päris naerma ajavad perelood.
Mis järjestuses siis kõik toimuma hakkas, ei mäletagi enam, aga sai ikka tehtud üle­meelikusi vasakule ja paremale, nii et 70aastane Stefanos näis solvuvat, eriti aga siis, kui me Nikosega ta basseini lükkasime.
Hiljem püüdsin kogu seltskonnale õpetada valssi ühe aeglase kreeka laulu järgi –  osalesid vaid Nikos ja Isabella. Stefanos istus ja vaatas meie lõbu pealt. Veel sai sõidetud ühte kuuma baari, mis meeldis Isabellale väga ja südaööl naasime villasse. Stefanos läks otsemaid magama. Isabella tahtis pidu pidada ehast koiduni, kuid ega meiegi hommikuni vastu pidanud, läksime magama, igaüks oma luksusmagamis­tuppa.

Kallid kingitused
Hommikul toimus hüvastijätt. Isabella ladus mulle kaasa suure hulga kalleid kingitusi. Olin kohkunud. Nikos sosistas mulle kõrva: „Rikka käest võtta pole patt.“  Ja nii me siis lahkusime.
Stefanost nägin ükskord vaid vilksamisi. Märkasin teda ühes Ormose välirestoranis. Istus rahvarohkes lauas ja hoidis kätt kõrvalistuva naise õlal, ta istmiku all oli suur pehme padi.
Nikosega kohtudes kallistame, räägime ilmast ja ­koroonast – tühjast-tähjast.