Taliujumine kasvatab "pruuni rasva" ning parandab meeleolu
Miks taliujumine sõltuvust tekitab?
Teadus pole taliujumise mõju inimeste vaimsele tervisele veel täninigi lõplikult läbi uurinud, palju on jäänud seletamatuks. Kuidas suudavad tuhanded ilma igasuguse taliujumise kogemuseta õigeusklikud üle kogu Venemaa kolmekuningapäeval traditsiooniliselt jääaugus supelda? Või miks kirjeldavad paljudes uuringutes osalenud talisuplejatest katsealused oma hobi kõige tähtsama tulemusena just meeleolu paranemist?
Tänavu 9. jaanuaril peeti Kristuse ristimispüha, mis traditsiooni järgi lõpeb ristikäiguga veekogu äärde, kus end ristimise märgiks vette kastetakse. Õigeusu kirik seostab kolmekuningapäevaga üht keskset episoodi Uuest Testamendist: nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sel kuupäeval. Õigeusklikud kastavad end kolm korda vette, löövad risti ette, lausudes seejuures: "Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel!" Ning seda kommet järgivad kõige tavalisemad inimesed ja ei jäägi supluse järel haigeks! Kuidas on see võimalik?
Ilmselt mängib siin suurt rolli talisupluse ajal ajust eristuvate õnnehormoonide hulk - adrenaliin, serotoniin, endorfiinid. Olgugi, et talisuplejaid on teaduslikus mõttes uuritud suhteliselt tagasihoidlikult ning otseste tervislike seoste loomist keegi veel selgelt numbrites pole väljendanud, tuuakse uurimustes välja just õnnelikkuse aspekt: jääauku ronimine on psühholoogilise barjääri ületamine isegi kogenud harrastajale ning rõõm ja uhkus enda üle pärast õnnestunud sooritust seda suurem.
Soomes Oulu ülikoolis tehti mõned aastad tagasi uuring, milles mõõdeti enam kui 100 kogenud taliujuja füsioloogilisi näitajaid, ennekõike kuu aja jooksul verre eritunud hormoonide hulka. Samuti küsitleti ujujaid enne ja pärast igat veeskäiku ning kaardistati nende tervislik seisund. Jääkülma vette minnes langeb lühikese aja jooksul nahatemperatuur normaalselt 32–34 kraadilt 2–4 kraadini, vettekastmise järel tõuseb lühiajaliselt 37 kraadini ja siis normaliseerub. Selline naha reaktsioon lükkab sisse terve kaskaadi biokeemilisi protsesse – nn õnnehormoonide ja teiste kehaomaste stimulantide tootmine suureneb, ehkki vereringlus naha pinnal ja kätes- jalgades aeglustub ning veri koguneb siseelunditesse. Vererõhk tõuseb, kuna väikesed veresooned tõmbuvad kokku, keha energiakulutus väheneb. Külm ärritab naharetseptoreid, mis saadavad signaali kesknärvisüsteemile, selle tagajärjel eritub verre rohkelt stressihormoone: noradrenaliini, kortisooli, kuid samas ka endorfiini.
Noradrenaliin ja adrenaliin on kehas kiiretoimelised stimulandina toimivad stressihormoonid, millest noradrenaliin on ajus olulisema psühhotroopse toimega. Mõlemad toimivad sümpaaatilise närvisüsteemi aktiveerimisega.Seetõttu peaksidki kõik südamega kimpus olevad inimesed enne uue harrastusega alustamist kindlasti oma arstiga konsulteerima. Kui aga keha külmaaistinguga kohaneb, hakkab noradrenaliini eritus vähenema. Oulu Ülikooli uuringus leiti, et nii mõnegi taliujuja süstoolse vererõhu näitaja alanes ning jäigi parema numbri juurde püsima.
Rohkem õnne, vähem valu
Noradrenaliini ja teiste stressihormoonide vähenedes hakkas ujujate külmataluvus paranema ning valulävi tõusma.
Ujujaid küsitledes selgus, et lõviosa neist tundis ujumise järgselt meeleolu paranemist. Stress jäi jää alla, tunnistasid nad. Regulaarsed vettekastmised parandasid seega meeleoluhäireid, kroonilist väsimust, isegi depressiooni. Oulu ülikooli professori Hannu Rintamäki sõnul peitubki saladus mõjus kesknärvisüsteemile, ujumise ajal erituvas õnnehormoonis endorfiinis.
Oulu ülikooli uuringus mõõdeti neurotransmitterite määra ujujate veres. Selgus, et ujujate kehas oli ujumise järgselt rohkem dopamiini ja serotoniini, mis suurendavad inimese õnnetunnet, samal ajal vähendades valu.
Jätkub ajakirjas...