Tänaval võõrast teretades riskid räige sõimuga

14.05.2017 18:15
Reet Kudu
Kommentaarid
5
Foto:

Sel aastal Eesti Vabariigis algatatud teretamiskampaania kutsub üles kõiki lahkelt teretama, aga tehke korraks proovi. Kes teile vastab?

Jah, võib-olla pargis lapsevankrit lükkav perekond, aga nemadki võivad pahaselt turtsatada: olge vait, laps magab, kuigi vastu tuldi omavahel valjusti vesteldes! Teistel pole isegi nii head põhjendust turtsumiseks, imestuseks või pea kõrvale pööramiseks.
Ka metsarajal, rannas või pargis võhivõõraid teretades võib saada ootamatult kaela inimolemuse pahupoole, nagu oleks teretamine mingi nupp, mis lülitab sisse vastutulija vihapurske. Nojah, eks härrasrahvas teab ammu: isandaid ja emandaid ei tohi keegi esimesena tervitada. See on suur solvang!
Enne kaunikõlalise kampaania „Ütle tere!“ algatamist olnuks igal juhul mõistlik seda enne omal nahal järele proovida. Niisiis minge tänavale ja alustage teretamist. Saate kohe teada, kas sellel kampaanial on Eesti Vabariigis inimlik mõõde ja mõte. Või on see vaid järjekordne eluvõõras loosung! Šveitsis teretavad metsarajal, pargis ja külatänaval tõesti peaaegu kõik vastutulijad. Seda teevad matkates ka teised Euroopa rahvad – mitte üksnes siirast heatahtlikkusest, vaid veel rohkem lapsepõlves omandatud viisakusest.

Lilla, lesbi või lits?
Misuguseid kombeid oleme taasiseseisvudes arendanud aga meie? Kahjuks põhiliselt muude ja teistsuguste tõrjuvat põlastamist. Seega on olemas veel üks oht, et võhivõõrast teretades võidakse teretajat pidada lillaks, lesbiks, litsiks... igal juhul mingiks äpuks ja ebardiks! Ja seda arvamust ei jäeta mitte alati enda teada, sest vali sõimlemine avalikes kohtades on Eestis üha enam moodi läinud.
Kui varem imetleti teineteise käevangus jalutavaid tütarlapsi südamesõpradena, siis nüüd mõõdetakse isegi neid sageli umbuskliku pilguga, meespaaridest rääkimata. Lesbid? Homod? Värdjad koguni? Igal juhul on homoseksuaalsus mõnede meie poliitikute jaoks seda rohkem hukka mõistetud, mida rohkem kogu muu maailm homode ellu mõistvalt suhtub.
NSVL pani teatavasti paaris mehed kolmeks aastaks vangi ega raisanud nende ebaloomulikule tungile üleliigseid sõnu. Parimad õpetused olid tol ajal samuti lühidalt kirjas kampaanialoosungites ja neist kuulsaim kõlas: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ Keegi polnud kuulnud lauset: „Kõigi maade inimesed, ühinege!“ Järelikult ei olnud vaja ühineda mitte inimeste, vaid proletaarlastega. Ja eriti mõnus oli ühineda kellegi vastu. Näiteks imperialistide, homode... Igal juhul kollektiivist erinevate hukkamõistuks!
Samasooliste paaridega on asi ka Eesti Vabariigis endiselt lihtne, sest homosid võib tänaseni avalikult mõnitada, nii netikommentaarides kui mujal. NSVL impeerium lesbisid ei häbimärgistanud, sest kõik kõrged ülemused ja karistajad olid enamasti meessoost. Naisi ei pandud nõukaajal kolmeks aastaks vangi ka siis, kui nad ühest voodist tabati. Neid peeti ikka parimateks sõbrannadeks. Taasiseseisvunud eestlaste lesbihirm suudab seega isegi kurjuse impeeriumi oma ületada. Jah, kahjuks on meie areng läinud mitte euroopaliku viisakuse suunas, vaid hoopis vastupidises – sookaaslaste armastuse mõnitamine ületab netikommentaarides tunduvalt teretamiskampaania järgijate terepingutused. Võhivõõraid naeratades tervitavad tüübid on ju äärmiselt kahtlased? Järelikult ka kõik tänaval teretajad? Keda lõppude lõpuks tohib üldse teretada, sest naisele liiga lahkelt otsa vaadates oled äkki lesbi ja meest liiga rõõmsalt teretades lits? Või siis korraga lesbilits?

Sookaaslane argimurede lahendusena?
Lesbiks tembeldamine solvab vist mõnda eestlannat veel rohkem kui sõimusõna „lits“. Ometi on kurb tõde selles, et tegelikkuses kergendaks abielu sookaaslasega suuresti eesti naise argimuresid, sest ümberringi on ju kõikjal naised. Lastekasvatamisele annaks argist hoogu just see, kui aasta emaks võiks saada ka topeltemad – kõik need lesbipaarid või „lesbipaarid“, kes jagavad lastele topeltannuses emmehoolt, olgu nad siis väärikas abielus või mitte. Topeltmammad oleksid parim lahendus meie kallile väikevabariigile, kus paljud mehed keelduvad üksikemadele alimente maksmast ja mõned väärikad pereisad ei tea samuti, mida lapsed teevad või kuidas küll emme oskab odavast makaronipakist nõiduda välja maitsva pidusöögi.
„Lesbimammasid“ autasustades jõutaks otsejoones moodsasse maailma, kus perekonnaks on inimesed, kes tegelikult lapsi kasvatavad ja toidavad. Praegu propageeritakse aga vaeses Eestis rikka Ameerika muinasjuttu, aga mitte ühist vastsündinu mähkmete vahetamist. Eks jõukas ja väärikas pere võtab laste jaoks ometi lapsehoidja.



Suur lööktöö
Mina isiklikult katsetasin võõraste teretamist ammu enne teretamiskampaaniat ja sain tõepoolest vahel kingituseks lummava terevastuse ja õnneliku üllatusilme, aga ainult seepärast, et tervitan vastutulijaid väga valikuliselt. Igasugused kampaaniad, olgu siis tervitamine või parima emme valik on aga oma olemuselt ikka üks suur lööktöö. Kõmulise kampaania puhul ei mõelda, kas meie lapsed ja emad ikka vajavad teadmist, et emadepäeval autasustatavad peened prouad kusagil peenes kohas kedagi kõige peenemat ja parimat. Ehk on seda austamismöllu vaja rohkem organiseerijatele endile?
Ja ega vist ka teretamiskampaania innukad algatajad oskaks meile täpselt selgitada, kas on aus suruda lahketele inimestele peale kõigi mühakate tervitamist. Igal juhul on karta, et kui te tõsimeeli päev otsa kõiki vastutulijaid tervitate, siis tunnete end õhtul hingeliselt läbipekstuna. Ja seda hoolimata mõnest tõeliselt ülendavast terehetkest.
Kas tõesti algab vastastikune lugupidamine vaid pealiskaudsest tervitamisest? Kui tõesti algab, siis tuleks mittetervitajaid trahvida sama rangelt nagu neid, kes punase tule alt läbi kihutavad. Ja küllap need trahvikviitungid lisaksid riigikassasse märksa kopsakama summa kui mingi tühine magusamaks.

Vaadatud 761 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
vastupidi

Mitte EKRE ja IRL ei külva viha, vaid sotsiaaldemokraadid ja reform.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi