Teadlane: Kummitusi ei tohi alavääristada!

"Kummitused on kujutluste ja tegelikkuse vahepealne ala. Mul on raske väita, et nad reaalselt eksisteerivad. Samas ei saa ma öelda, et nad on pelgalt illusioon. Liiga palju on selleks täiesti ratsionaalselt mõtlevatel inimestel olnud nendega kokkupuuteid. Kummitustesse ei saa suhtuda üleolevalt," nendib Tartu Ülikooli rahvaluule profefessor Ülo Valk.

"Kummitustega on selline huvitav lugu, et kui suur hulk inimesi on ühes vanas majas koos, siis kummitusi keegi ei näe.Aga pruugib sinna majja vaid üks inimene jääda, siis võib ta kergesti kuulda samme, uste paukumist jms. Uuringud näitavad, et kummituste nägemiseks on vaja inimteadvuse kohalolu.
Eestis on väga rikas kummituspärimus. Soomes on see märksa hõredam.Osalt on see seletatav Eesti pika jutuvestmistraditsiooniga, mis pärit juba nõukogudeajast. Soomes on kummitusjutud ning kummitustega seotud hirmud taandunud, meil aga endiselt elavad, ehkki paljud juhtumid laiemat meediakajastust ei leiagi."
Kummitusjutud on õpetlikud, moraali lugevad, inimesi korrale kutsuvad. Nii näiteks ei saa mõrvar enam kunagi kindel olla, et tema ohver talle teisest ilmast sõnumeid ei hakka tooma. Kummitusjutud toetavad rituaale ja tavasid, mis kutsuvad üles korraliku inimesena elama, muigab Valk. Kummitusjuttudel on suur ja tähtis hoiatav funktsioon – näidata, mis juhtub, kui tabusid eiratakse.
Ebausk ei kao kuhugi. Alles hiljuti kaitsti Suurbritannias väitekiri, millest selgub, et Inglismaal on usk kummitustesse Teise maailmasõja järgsel perioodil enam kui kahekordistunud. Kummituspärimusega tegeldakse aktiivselt nii Euroopas kui Ameerikas. Kummituspärimuse edasikandjateks on väga erineva haridustaseme või elukutse esindajad.

Iga viies taanlane näeb kummitusi
Heaks näiteks on siinkohal Taani – Euroopa üks kõige sekulaarsemaid maid, kus kiriku positsioon on üldiselt väga nõrk. Üks Taani folklorist on aga välja uurinud, et üks igast viiest taanlasest on kummitusnähtusi kogenud ning praktiliselt iga taanlane usub, et kummitusi võib näha. "Kummitused on mõra meie maailmapildis. See, kuidas me maailma lahti seletame, pole kogu tõde, midagi seletamatut teispool meie turvalist mulli siiski on,” põhjendab taanlaste kummitusteusku taani folklorist Kirsten Raahange.
"Taani näite põhjal aga võib öelda, et kui jutuvestmise traditsioon kaob, ratsionaalne maailmapilt tungib peale, siis on inimestel väga raske oma seletamatutest kogemustest rääkida."
Eesti muistendipärimusel ja ajakirjandusel on märgatav temaatiline ühisosa. Ajakirjandus võtab osaliselt üle rahvapärimuse funktsioone, hoides käibel teatud motiive, uskumusi ja stereotüüpe ning võimendades neid kas lihtsalt ringluses hoides või rünnates neid kui ohtlikku ebausku. "Alles 2016. aastal oli "Pealtnägijas" ülevaade Kadrioru lossis kummitavast Johannes Vares-Barbaruse vaimust. Suhtumine oli mänglev, naljatlev – selline lähenemine ongi suurtele meediakanalitele omane," pahandab professor. "Kasutamist leiavad kellegi kolmanda, mitte ajakirjaniku enda kogemused. Näiteks Postimehe juhtkiri „Kergeusklikud šarlatanide uimas” algab järgmise sissejuhatusega: „Kõikvõimalik müstika ja esoteerika on Eestis nii populaarne, et aeg-ajalt tekib tunne, kas pole midagi tõsist lahti kas haridus- või tervishoiusüsteemiga. Pole ju lihtsalt võimalik, et terve mõistusega, koolis käinud inimesed raiskavad oma aega ebateaduslikel umbluu-koolitustel ning annavad selle ajupesu eest välja omaenda isiklikku raha.”

Kummitustest "Aktuaalses Kaameras" ei räägita
"Kummituslugudest räägivad neid naeruvääristamata pigem tabloidid ja esoteerilised publikatsioonid, nagu „Müstilised lood”, internetiportaalid ja nende kommentaariumid ning privaatne suhtlussfäär, sest valgustuslik-ratsionaalset maailmapilti ümbritsev tõlgendusraam ei anna ruumi kehatutele olenditele ega maagiale. Ometi leiavad ka sekulaarsetes ühiskondades inimesed end mõnikord arusaamatutes olukordades, mida neil oleks lihtsam mõtestada üleloomulikus kui ratsionaalses võtmes. "Olen kohtunud väga tõsiste ja auväärsete teadlastega, kes ei usu kummitustesse, kuid ometi neid kogenud ja ei oska selgitada, miks nad neid näevad," toob Valk näite.
Tüüpiline Eesti kummituslugu on seotud kindla paiga, teatud suguvõsa ja selle liikmetega. Kinnisvaramaaklerite kogemus on hästi huvitav,. Mõnele inimesele meeldib, kui ostetava majaga seondub mõni kummituslugu. Olen vestelnud nii mõnegi maakleriga, kes kummituspärimust aktiivselt edasi kannavad. Aga enamik värskeid majaomanikke tahaksid ikkagi teada, kas nende elamises kummitavatele tegelastele on ikka loogiline seletus. Ja neid kummitusi kogetakse palju. Kui nii paljud kogevad, siis ei saa ju pool Eestit olla hulluks läinud?" muigab professor. Väga oluline on inimeste seas ka teadmine, kuidas kummitustega rahu sõlmida. " Vahel piisab, kui ruumides kadakaoksi põletada ja loitse lugeda, aga on ka vaimulik kohale kutsutud ja pühitsetud vett piserdatud."

Milliseid kummitusi Eestis kogetakse?
"Rahvausundi puhul on deemonliku ja elu süngema poolega seotud valdkond väga ulatuslik ja võib-olla on tõesti vaja teatud julgust, et teemadesse süveneda," nendib professor.
Üks tänini aktiivseid, unustamatute hulka kuuluvaid vaimolendeid on surnu vaim ise. Teda võib kohata matusepaikades, eelkõige kalmistul haudade vahel või istumas surnuaiamüüril, ent ka kummitusena mõisarehes, lossis või vanaaegses linnamajas. Kodukäijana võib ta juba enne iseenda matuseid koju tagasi ilmuda, laudas kariloomi hirmutamas käia, üksikule teekäijale kaaslaseks tulla, isegi maadlema kippuda. Mõned on vaoshoitud käitumisega, äratuntavad vaid koputuse ja sammude järgi, teised ilmutavad end elavatele erilistel puhkudel, kolmandad kipuvad painama ja kägistama. Kujult võivad nad välja näha sellised, nagu oli kadunuke oma eluajal, võivad olla linnu või looma, isegi heinasao moodi, võivad olla lausa kuradid, kellel on himu inimene elusalt ära õgida. Uskumuslikest pärimuslugudest on teada rikkalik valik võtteid selliste maagiliseks tõrjeks, ometi pole hirmud surnu vaimu ees kuhugi kadunud. Tänapäeva rahvausus tegutseb ka poltergeist ehk kolistajavaim, kelle käitumisviisiks on koputamine, asjade loopimine ning paigast teise nihutamine, otseselt elu kallale ta ei kipu. Meile sai ta rohkem tuttavaks 1980.–1990. aastatel paranähtusi käsitleva meedia toel, peagi sai tuntuks ka Kunda kummituseks nimetatud poltergeist. Osa inimverd ihkavatest demoniseerunud surnuvaimudest konkretiseerusid kalmistuid külastavateks taksoreisijateks-surnusööjateks, lastepärimusse ilmusid luukere, kägistavad käed, kollased kardinad, must tuba, verevõtjad. Seejärel vallutasid populaarsuse pingereas esikoha vampiirid. Nendegi õudolendite aeg hakkab ümber saama – neid ei võeta enam liiga tõsiselt. Vampiiridele näiteks jagub kohta stiilipidudel ja halloweeni tähistamisel, zombi on sõimusõna. Täiskasvanute usundilises maailmapildis leiab aina enam kohta kujutlus, et suguvõsa liikmest saab pärast siitilmast lahkumist hoopis kaitseingel, oma lähedaste tugi ning lohutaja.

Kuidas folkloristika kummitusi tõlgendab
„Kummitus“ pole analüütiline kategooria, vaid rahvapärane, sünteetiline mõiste, mis esineb näiteks kogemuslikult orienteeritud muistendites. Mentaliteediloolase Keith Thomase uurimus Religion and the Decline of Magic (1971) avab Inglismaa vaimude-usu sotsiaalseid funktsioone (kummituslood kui hoiatavad sõnumid elavatele). Viimase aja folkloristlikud uurimused on järjekindlalt mõtestanud kaasaegse kummituspärimuse ühiskondlikku dimensiooni, tõlgendades muistendeid kui pärimusrühma identiteedi väljendust, kui turistidele orienteeritud lokaaltraditsiooni, kui ajaloolise järjepidevuse katkestuste ilmingut pärimusrühma mälus,  "Nii võib folkloristikas kummitusjuttude lahtimõtestamisel eristada filoloogilist, ajaloolist, psühholoogilist-kogemuspõhist suunda. Viimane on väga huvitav, sest põhineb jutuvestjate isiklikel kogemustel, mida toetab meeleline taju ning mis on täiesti rahvusvaheline,” tähendab professor. "Näiteks luupainajat ehk teaduskeeles unehalvatust on kogenud inimesed Euroo­past Aasiani, kusjuures absoluutselt üksteisest sõltumatult," toob Valk näite. Luupainajatele on tema sõnul pühendatud Ameerika Ühendriikide folkloristi David J. Huffordi 1982. aastal ilmunud teedrajav monograafia öistest hirmuelamustest. Hufford näitab, et luupainaja-juttudes on väga palju ühist isegi kaugete kultuuride vahel, millel puuduvad omavahelised kokkupuuted, näiteks Newfoundland ja Kagu-Aasia.

Lilla Daami lugu ühendab inimesi
"Väga põnev on ka parapsühholoogiline ehk paraantropoloogiline suund, mis väidab, et üleloomulikkusel on reaalne aluspõhi. Selline käsitlus nõuab muidugi suuremat avastust, laiemat mõtlemist. Selle suuna folkloristid ei räägi mitte sümboolsest metafoorsest tähendusest vaid lähtuvad põhimõttest: "Aga midagi on siiski veel! Kogemused on küll reaalsed, kuid kokkupuude toimus siiski millegi irreaalsega,"" ütleb Valk. "Ning soome folklorist Seppo Knuutila on väikeste Soome alevike põhjal loonud ka ühiskondliku rühmakeskse suuna: kummituspärimus kui sümboolne sõnum väikese kogukonna häiritud sotsiaalsest tasakaalust ning kui vägivaldsete ajaloo-sündmuste metafoor. Näiteks meie Kirjandusmuuseumi Lilla Daami lugu on põlvest põlve edasi räägitud juba 1920ndatest aastatest. See on väikese kogukonna lugu, millel on inimesi liitev toime: "Kas sulle on juba seda lugu räägitud?"
"Kõige levinum on vast žanripõhine lähenemine – kummitusjutt kui üleloomulikkusest rääkiv pärimus, mille ülesandeks on veenda lugejaid-kuulajaid loo tõelisuses. Kummituslugu kui folkloorne praktika, mis õõnestab avalikus sfääris domineerivat, teaduslikkusele ja ratsionaalsusele orienteeritud maailmapilti."
Tartu Ülikooli naistekliinik on professori sõnul parimaks näiteks, kuidas kummituspärimus edasi kandub. "Kunagine naistekliinik Toomemäel on Tartu üks kõige populaarsemaid kummitusmaju," jutustab Valk. "2008. aasta lõpus, kui naitekliinik Toomemäelt ära kolis, muutusid majaga seotud kummituslood ühtäkki väga populaarseks, minu mäletamist mööda arutleti isegi ülikooli ajalehes, miks küll kliinikus kummitab, et kas see on äkki hoopis tuuletõmbus," nendib ta. "Millegipärast oli just naistekliiniku labor see koht, kus kõige rohkem kummitusi nähti. Öövalvesse määratud töötajad olid alati hirmul, öösiti jäeti laetuled põlema ja teler mängima. Kogeti luupainajaid, nii mees- kui naiskummitused kõndisid susside lohinal ringi, eriti just labori koridorides, kuuldi laste nuttu. Naised olid ju selles majas sünnitanud 1843. aastast alates, lisaks tehti seal aborte. Ainest jätkus. Ning Toomemäel töötanud inimesed on kummituspärimuse Tatru Ülikooli kliinikumi uude majja Puusepa tänaval kaasa võtnud! Juba on neil uues majas hakanud kõiksugu kummalisi asju hakanud juhtuma –küll läheb veekraan ootamatult rikki, küll jookseb paberkäterätirull iseenesest põrandale," muigab professor.
Kas vaimolendid on olemas? "Jah, vähemasti meie mõtetes küll. Kas teispoolsus huvitab meid? Jah, sest vaimolendid uitavad ringi meie ratsionaalses maailmas ega jäta meid rahule. Mõned neist, nagu surnuvaim, kurivaim, luupainaja ja kratt, armastavad pimedust. Pimedas on nad julgemad meile endast märku andma."