Tibi Itaalias: "Mustad mehed karjusid tänavatel!"

Varakevadel jooksis minu uudisvoost läbi kursaõe appikarje, kes soovis leida vahetult enne reisi toimumist reisikaaslast.

Võtsin kontakti ja uurisin, et kust kuhu ja kuidas nii rutt? Selgus, et minek oleks neljaks päevaks Itaaliasse, otselend ja algne kaaslane lasi lihtsalt üle. Hind tundus üpris soodne (mulle teavitati ainult lennupileti hind) ja nii ma selle nõusoleku kaasaminemiseks andsingi. Seda enam, et Itaalia on olnud unistustes väga pikka aega ja puhkus oli kohe ka tulemas. Loll olin – eeltööd oleks ikka pidanud tegema veidikene rohkem!

Ootamatud kulud
Reisi alguseni oli jäänud veidi üle nädala, kui raha kandsin üle, alles siis hakkasin uurima. Selgus, et esimene kanne oli kõigest lennupiletid, majutus alles lisandub, aga sellega olevat korras, sest broneering on tehtud. Lisati ka muigega, et lennujaamast külla tuleb jõuda rongiga ja pilet on 25 eurot. Majutuse eest loomulikult tuli teine sama pool juurde maksta, sest välja oli valitud eriti vinge merevaatega kaljuhotell, mis muidugi ei olnud üldse halb, aga ise ilmselt majutuse eest nii palju ei oleks elu sees maksnud. Lisaks oli see keskusest ka mitu kilomeetrit eemal ja taksosõit ülalt alla ja edasi-tagasi oleks olnud päevas ca 50 eurot.
Asja keerulisem pool oli muidugi see, et Milanost pidi edasi veel reisima ca nelja tunni kaugusele külla rongiga ja kuna rongiliiklus ei olnud selle küla ühendusega kõige sagedasem, siis viimane öö me hotellis ei saanudki magada, vaid pidime õhtul viimase rongiga Milanosse tagasi tulema, et lennuki peale jõuda. Tukkusime sealsamas rongijaamas ja üks öö hotellis oli raisatud. Tõsiselt, nii kehva organiseerimist ei olnud mina oma elus veel näinud. Aga kõige selle taustal ma suutsin siiski Itaaliat nautida ja armastama hakata ning rahumeelsed suhted säilitada.

Imeline Itaalia
Siiski, kui rääkida tibide Itaaliast, siis ilma pasta, pitsa ja veinita (eriti proseccota) ei saa. Vein iseenesest restodes on odav, aga arvel tuleb arvestada selliste lisadega nagu nt laua katmine, jootraha ja/ või vesi. Alla 30 euro tavaliselt õhtustamine ei jää (ühe inimese kohta). Lisaks ei käi Itaalias arveldamine ka enam müntidega, vaid kõik on täissummad. Ainuke koht, kus ma sentidega hindasid nägin, oli toidupood.
Maitsed muidugi on oivalised ja tegelikult ega ma väga nende kallite hindade üle ei nurisenudki, sest ehe kaluriküla maitse kaalus krõbeda hinna üles ja portsud on suured. Hoolimata sellest, et tibid kalurikülas olid, oli siiski värske kalaroog kohalikes söögikohtades ca 45-200 eurot, olenevalt siis kalast. Samas austrid olid näiteks odavamad (võrreldes Eesti hindadega), kuid lõheroad kordades kallimad kui meil. Odavamad päevaroad olid kas tindist või karpidest ja need olid sel hooajal ainukesed, mis maksid alla 40 euro. Vein ja prosecco on odavam kui meil ja seda isegi väljas olles.
Kuna ma olin sattunud sadamalinna kaljude vahele, siis vaated ja maastik oli imeline, juuni alguse kohta oli ka harjumatult soe – seda isegi kohalike jaoks. Minu reisikaaslane aga oli nõuks võtnud mitte tutvuda vaatamisväärsustega, vaid tema ainuke soov oli kohe ärgates tormata küla poetänavale ja otsida megasoodsaid kingi, millest ta oli kuulnud, kuid mida me ei leidnuki, ning meie põhivaatamisväärsused jäidki külakese peatänavale ja sellega külgnevatele aladele.
Itaallane on väga sõbralik, kuid inglise keelt ei räägi. Kui muidu oleme harjunud kuulma itaalia kõrgmoest, siis kaluriküla oli igatahes vallutanud hiina võltsklants. Tõsi, Milanos on tõesti need uhked kõrgmoepoed, kuid ega ikka ei ütleks küll, et odavam on. Nipet-näpet sai siiski tagasiteel kaasa haaratud.

Ööelu külakeses
Ööelu Itaalia kalurikülas on suhteliselt vaikne ja tõsist läbutänavat neil ei ole. Neil on restoran-kohvikud, mis on avatud kuni kella kaheni öösel ja kus istutakse omades seltskondades, aga mida siiski ei saa otseselt öölokaaliga võrrelda. Veini aga voolab vasemalt ja paremalt. Ilmselt suured klubid ja ööelu jääbki suurematesse keskustesse. Kohalik on pere ja sõprade keskne ning õnneks väga julgelt rääkima siiski ei tule.

Eraldi kategooria - immigrandid
Õhtupimeduses ilmuvad tänavanurkadele välja ka mustad immigrandid, kellele eriti meeltmööda on valge nahaga põhjamaalased ning kes võõras keeles midagi sulle karjuvad, kuid õnneks sellest aru ei saa. Ohtlikuks neid pidada ei saanud ja väga pealetükkivad nad ka ei ole. Milano raudteejaamas on aga olukord hoopis teistsuguse ja tänasin kohati jumalat, et relvastatud korrakaitse raud-teejaamas kogu aeg ringi käis. Muuseas, meie külas sadama alas olidki ainult mustad immigrandid tööl ja põlisitaallast töötamas näha ei olnudki.
Kõige mannetum hetk immigrandiga leidis aset peatänaval kohvikus einestades, kui me märkasime üht neegritari, kes kandis pea peal korvi puuviljadega ja kes oli riietatud afrikaanilaadsesse tuunikasse ning kes meid nähes poseerima hakkas. Mina loomulikult tegin kohe ka pilti ning seejärel ilmus naise sõrmenipsu peale meie laua juurde kaks põlvekõrgust rosinasilmset mulatti, kes meie laual olevat saiakorvi lunima hakkasid.
Loomulikult süda sulas ja lastele oma saia ka ära andsime, kuid siis tammus meie suunas ka korvike ning selgus, et korvis olid plastpuuviljad, tema ise siis ilmselt ka kolmandat korda rase ja käskis pildi eest välja käia väljateenitud raha. Andsime kahe peale kokku kaks eurot, mille peale meid ilmselt siis afrikaani sõimuga kostitati, ning mille peale jooksis kohvikust välja ka kelner, kes teda minema ajama hakkas. Vihjamisi ütles meie kelner, et olukord immigrantidega on hull ja pigem keelas nende igasuguse pildistamise, ükskõik siis mida nad ei teeks.