Tibinurk: Ämm nõuab lapsi

Helenil on oma ämmaga alati olnud pigem jahedamad kui soojad suhted. Üksteisele ajudele ei käida pigem on valitud selline kuldne väga neutraalne suhe.

„No jah, maal käies teeme aiatöid koos aga sellised telefonis lobisejad me kindlasti ei ole,“ nendib Helen. Nüüd aga tundub, et ämm ja äi on Heleni vastu ühise rinde teinud, kuna nende noorim tütar on lapseootel ja kuldaväärt pojakesel pole ikka veel lapsi.

Alguses keelatud, hiljem oodatud
Kui Helen ja Viljar ülikooli alguspäevil kokku said, siis tormilist kokku-lahku suhet ei järgnenud, noored võtsid asju rahulikult ja reaalselt. Helen räägib: „Teised meie kursusel käisid kogu aeg kokku ja lahku, meil tormilist suhet pole kunagi olnud ja eks vast ka vanemad alguses arvasid, et küllap meie lahku läheme, et lihtsalt nagu proovime esimest korda.“
Seda aga ei juhtunud ning noored peale kümmet koos oldud aastat abiellusid ja rajasid ühise tugeva kooselu. Suhte alguses suhtusid aga mõlema paari vanemad lapselastesse kui projekt tulevikku mitte kui kohe oodatud sündmust. „Mehe ema vist korra isegi alguses mainis, et lastega on aega küll, koolid tuleb kõige pealt ära lõpetada,“ lisab Helen ja jätkab, „ega ausalt öeldes meil omavahel see lapse teema pole nagu kunagi sügelenudki. Meil oligi plaan, et suhtume sellesse küsimusse ennetavalt. Loomulikult me omi seisukohti pole kunagi avalikult vanematega arutanud ega ka kuulutanud.“ Kümneks aastaks teema unustati. Selle kohta ei uuritud ei naljatades ega küsitud ka otse.

Lapsi ei saagi
„Ma ei teagi, kuidas seda nüüd rääkida,“ kõhkleb Helen meie vestluse jätkudes, „aga no igatahes on asjalood nii, et mina loomulikult teel lapsi ei saagi. Mul on viljakusprobleemid, mille põhjustasid polütsüstiline munasarjade sündroom.“ Helenil elukvaliteet sündroomi pärast kuidagi mõjutatud ei ole, lihtsalt tema munarakud ei valmi nagu tavaliselt ja sellepärast on viljakus häiritud.
Heleni abikaasa on naise haigusest teadlik ja nende peres lapsesaamise teema ei ole üldse päevakorras olnudki, kuid Helen teab, et kunagi nad mingi otsuse selles valdkonnas peavad vastu võtma. Helen räägib: „Ma saan sellest aru, et lastesaamine on normaalne ja loomulik jätk suhtele ja ma saan ka aru, et isegi kui praegu mees seda teemat ei torgi, siis kunagi tuleb ikka midagi ette võta ja kuna ma ise lapsi ei saa, siis ei taha ma ka kuidagi meest sellest rõõmust ilma jätta. Nii palju kui meil aga omavahel sellest juttu on olnud, siis lapsendamine on võimatu. Ma näen seda rõõmu ta silmist, kui minna sõpradele külla, kellel juba kõigil on lapsed ja kuidas ta neid hüpitab ja nendega tegeleb.“

Õde saab lapse, millal on teie kord?
Hetkel on keerulisemaks teinud ka olukorra see, et Helen mehe õde on esimest korda lapseootel ja mehe vanemad nüüd aina uurivad, et millal siis vanemal pojal ka lapsed tulevad? Mehe vanemad aga Heleni haigusest ei tea midagi ja Helen ise leiab, et tema tervisemured ei ole ka ämma ja äia asi.
„Ma ausalt ei tahagi neile oma viljatusest rääkida, sest leian, et see ei ole asi, mida maailmaga jagada. Ja kuidas üldse neile öelda, et ma abikaasana olen põrunud ja lapsi üldse ei saagi. Seda enam, et Viljari peres on hetkel sellised rõõmusõnumid ja esimene lapselaps nii oodatud on,“ räägib Helen juba peaaegu et sosinal.
Ämm aga hetkel muust ei räägigi kui lapselastest ja et nii tore oleks neid ju koos kasvatada. Ka äi torkab vahel mehele, et näed sa – noorem õde jõudis ette ja et kuidas vend nüüd hakkama ei saa. „Nagu see oleks mingi kuradi spordivõistlus,“ ütleb Helen.