Tibinurk: Kui palju on liiga palju?

24.11.2019 21:30
Kristine Kaasonen Illustreeriv pilt
Kommentaarid
5
Foto:

Eelmisel nädalal sõitsin tööasjus Saksamaale ning juhtus selline hull lugu, et lennukis oli meid paigutatu kolleegiga istuma põhimõtteliselt lennuki erinevatesse otstesse ja minu pinginaabriks sai võhivõõras eesti keelt kõnelev „ärikas“.

Mees oli ca neljakümnendates, jässakas, prillidega ja pealtvaates kindlasti mitte kõva murdja. Mitte et ta kole oli, aga kindlasti ei kasutaks ma ka iseloomustusena sõna kütkestav. Lennukisse istumisel ja õhkutõusmisel on ca 20 minutiline ooteaeg, mil telefon ei pea olema lennurežiimil, ning ärikas minu kõrval otsustas millegipärast valjuhäälselt selle 20 minutilise ooteaja jooksul läbi helistada kõik oma äripartnerid ja teavitada, et ta on lennukis ja hakkab kohe lendama.
Just nimelt, ta tegi kõik kõned ise ja peale hommikutervitust ladus üks-ühele lause: „Olen juba lennukis ja hakkan kohe lendama,“ ja selliseid teavituskõnesid tegi ta umbes 7-8 tükki. Kes üldse teeb niimoodi? Kõnede pikkus oli ca 30-40 sekundit ning vestluspartnerid ilmselgelt minu pinginaabri lendamise vastu suuremat huvi ei tundnud, miks muidu jäi kõnede pikkus 30 sekundi kanti?!
Tundus aga, et iga kõnega minu „ärika“ enesekindlus aina kasvab ja naeratus näol suurenes kuniks kõlas lause, et telefonid tuleb nüüd panna lennurežiimile ning teavituskõnedele tuleb teha lõpp. Irooniliselt mõtlesin, et huvitav, kas maandudes kordub sama tsükkel teavitusega: „Olen maandunud!“ Paraku arvestades kõnede pikkust, ärika business ei selgunudki.

Kui palju on liiga palju?
Minu vanaema tarvitseb öelda: „Liigne agarus on ogarus.“ Tänapäevased mugavussüsteemid ja elu lihtsus on viinud meid juba olukorda, kus piir normaalteavituse ja üle piiri massinformatsiooni edastamisse on ületatud mitmekordselt ja inimkond upub sogasesse informatsiooni. Ma olen raudsel veendumisel, et mitte ükski ülemus ega äripartner ei taha saada komandeeringu detailülevaadet.
Olgem ausad, keda huvitaks hommikul teavitus, et olen lennukis, bussis, autos ja teel tööle? Ärimees minu kõrval oli selle elav tõestus, aga analoogseid situatsioone näen ma tegelikult päevast päeva. Alates sellest kui kõrvallauas lõuna ajal keegi raporteerib oma kaasale piinliku täpsusega tööpäeva detaile ja seda, mida hetkel sööma hakkab või siis poekassas selja taga keegi, kes üritab oma koosoleku detaile meenutada ja ülemusi kirub. Kas see ehk on alateadlikult tunnustuse otsimine ja kiituse puudus või ülisuurenenud tähelepanuvajadus? Miks lõunalauas ja poejärjekorras mitte helistada oma lapsele, selmet tegeleda 24/7 tööasjadega, sest tegelikult lapsele läheb korda, mida tema emme ja issi teevad.



Vaadatud 1124 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Lugu on küll väljamõeldis

Kuid palju hullem on, kui sinu kõrvale satub väga päevitunud nahaga tegelane, kes oma tingimata just lumivalgesse aifööni üle terve lennuki oma suguharu enda linnuna lendutõusmisest lausa röökides informeerib. Õnneks ei saa sa aru, et suguharu saab teada ka valgest libust tema kõrval jms.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi