Tibinurk: Mida ma valesti teen ehk taas kord ämber kohtingult

Viimasel ajal pole meestega just eriti hästi läinud ja tundub, et see õnnetuste ahel ei taha kuidagi raugeda. Alles see oli, kui ma ei tuvastanud enda peal õiget nime ja alles olin ka erutusseisundis üksinda ukse peale jäetud. Nüüd siis väike vahejuhtum tõelisest seebiooperist.

Tõelised härrasmehed perest ei räägi
Istusime sõbrantsiga laupäeval „Chicagos“ ja nagu tavaliselt drinksutasime ka. Diskotamise plaani meil ei olnud, tahtsime lihtsalt laupäeva puhul natukene juttu rääkida. Kell muudkui läks ja jutud hakkasid juba lõbusamaks muutuma, kui meie neljasesse lauda pressis ennast kolm meest. Seltskonna vastu meil muidugi midagi ei olnud ja peale kiiret tutvustusringi oli pealtnäha selge, et lauda on mahutanud ennast valgekraed. Edukad ärimehed, kes tulid lihtsalt linna peale ennast tuulutama. Keskmine vanus jäi neil 41 kuni 45 vahele. Kõva jazzi ja muidu mula rütmis jäi kõrvu, et kaks neist on juba lapsepõlvesõbrad, üks nende ühine tuttav. Mehed olid hästi viisakad, haritud jutuga ja järgmised kaks tundi oli meil rääkimist ja arutamist kõvasti. Läbi sai võetud standardne „esimese kohtingu vestmik“ ja selgus, et kõik on kõvad golfimängijad ja kalamehed. Eraelust siiski lauasolijatest keegi väga ei rääkinud. Viimaks panime aga plaani paika, et edasi peaks ikka tantsima ka minema. Jõudsime siis lõbusal sammul „Venusesse“ ja tõeline pidu läks alles siis käima. Koheselt telliti baari taha eralaud ja tundus, et joogiojad sel õhtul ei lõpe. Erinevaid naistantsupartnereid voolas lauast läbi nii palju, et mina ei suutnud järge pidada. Mina aga klubis sattusin jutusoonele ühe mehega. Tema eriline tantsulõvi ei olnud, nagu minagi, ning arutasime peaasjalikult ilmaelu. Tundus, et sobis. Tundus, et lausa nii hästi sobis, et füüsilist kontakti joogiklaasiga härra enam teha ei tahtnud vaid käed olid kleebitud minu ümber.

Minu või sinu juurde?
Varsti hakkas aga ebamugav seal teiste ees diivanil niimoodi musutada ja härra tegi ettepaneku minu juurde minna. Tegelikult kuna ma üksi elan, siis plaan nii halb ei olnudki, aga miskipärast ütlesin, et selline plaan ei sobi. Lihtsalt tundus, et teist korda oma ukselävele märjana jääda ei taha. Härra tõmbus korraks mõtlikuks, aga pärast kiirkõnet olime juba taksos ja sõitsime Nõmme tee poole.
Takso peatus ühe eramaja ees. Autost välja ronides seletas silm, et tegemist on uuema majaga, mis nägi välja üpris äge. Ukse peal manitseti mind tasa olema ja klähviv suuremat sorti koer toimetati kusagile minema. Kirehoos kusagile esimese korruse diivani peale me vajusime ja füüsilisi kehalisi katseid sooritama asusime. Äkitselt lõid maja kõik sada üks lühtrit põlema ja teise korruse treppide pealt vaatas vastu punaste silmade ja magamata olekuga hommikumantlis naine. Selgus, et härra abikaasa oli üles ärganud.
Mul pole elu sees nii kiire hakanud ja kontsakingadega oleks Boltile kindlasti silmad ette teinud. Naine aga draamat ei teinud ja mitte ühtegi sõna ei öelnud, ilmselt peale minu lahkumist vahetati aga nii mõnigi sõna.

Mehed, mis teil viga on?
Tagantjärele meenutan seika küll huumoriga, aga ausalt, sel hetkel oli olukord naljast kaugel ja minu ainukene mõte oli, kuidas eluga ja vigastuseta pääseda. Aga pidi mehel ikka kihk olema sel hetkel, kui ta taris mind oma koju, kus naine teisel korrusel tema arvates rahulikult magas. Ausalt, kas Eestis enam üldse normaalseid mehi ei ole?