Toomapäeva maagia
Toomapäev on 21.detsembril, mis langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev – see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Sel päeval kihutati kurjad vaimud, laiskus ja mustus kodust välja.
Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Toomapäev on oluline ka kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest.
Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluse ajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut.
Eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris.
Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg.
Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega. Rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine.
Algas pühadetoitude valmistamine, mis kestis jõululaupäevani. Valmistati vorste, leiba ja Põhja-Eestis õlut. Toomapäeval minevat Toomas tõrde – õlu läheb käima ja teda saab palju. Mõnes kihelkonnas oli aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud – sest see ei lähe käima või rikub Toomas selle.
Rituaalsed toidud
Seapea söömisega tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuuluvad pähklid ja õlu.
Toomas on ka 1. sajandi apostel, kes on saanud tuntuks oma uskumatuse ja skeptitsismi tõttu. Pärast Kristuse surma misjonär Indias, hukati ja maeti Madrase lähedale. 394. aastal toodi Edessasse, sealt Egeuse mere äärde ja hiljem Abruzzisse. Tooma apogrüüfid pärinevad 2.-4. sajandist. Ta on arhitektide patroon (pühakupärimuse järgi ehitanud India kuningale palee) ja pimedate patroon (oma vaimse pimeduse tõttu). Idakirik pühitseb ta surmapäevana 6. oktoobrit, Süürias jm aga 3. juulit. Inglismaal on talle pühendatud 46 kirikut.
Tahma-Toomas, Must-Toomas
Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis on pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha ja märgistas pere, kelle ukse tagant ta uusaastahommikul leiti.
Jõulutoomad
Valgeis rõivais ja mõnikord maskeeritud mehed käisid Saaremaal kolmel päeval õlut maitsmas ja lähenevaid pühi teatamas või ka naabritele õlut viimas. Ringi käidi üksinda või rühmana. Enamasti olid nende rõivad valged, mida on seostatud hingede ringiliikumisega. Vahel kandis toomas karvast musta kasukat ja oli tahmase näoga, mis viitas aastalõpul rändavatele kurjadele jõududele. Toomastel oli mõnikord kaasas puust sau, kaigas või nn toobripuu, millega taoti tantsimisel vastu põrandat. Küllatulnud toomaste tantsimine oli teine sagedane tegevus.
Mõnel pool on mehed käinud tahmaste nägudega kõrtsis toomast valgeks joomas. Saaremaalt pärit kirjanik Juhan Peegel on arvanud, et õlletegu, tähtis sündmus 19. ja 20. sajandi kehvades oludes, määras saarlaste pühad ja tähistamisviisid. Saartel on kogu jõuluaajal maskeerutud erinevateks olenditeks.
Toomasandid, kes käisid toitu palumas ja jõulupühi kuulutamas, olid tuntud mitmel pool, ka näiteks Inglismaal, kus toomapäeval on tähistatud kirikukelladega jõulupühade algust. Ööl vastu toomapäeva on padja alla pandud sibulaga ennustatud armsamat.
Õlenukud ja kaltsukujud
Enamasti sümboliseerivad sellised nukud personifitseeritud ebaõnne, mis tuleb viia majast või külast eemale või koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma-Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval (kada, tuhkapoiss).
Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse.
Kindlatel tähtpäevadel valmistatud nukke, kujusid, jooniseid kasutati nimiolendite kahjustamiseks, tõrjumiseks või edendamiseks. Nii on kevadistel tähtpäevadel joonistatud vaenlase kuju kriipsujukuna puukoorele ja antud talle nimi. Nimeliste puust, kaltsudest, vahast inim- ja loomakujude ja maagia abil kahjustati kujutatut, samasuguste kujudega on ka edendatud ja ravitud, viies neid kindlal ajal ohvripaika.
Talvisel madisepäeval tõrjuti Saaremaal ja Lääne-Eestis kärbseid, viies puupulkadest ja õlest "kärbseid" naaberperesse. Ka on selliseid sümboolseid kärbseid 19. sajandil käsikiviga jahvatatud, et putukaid majast eemale hoida.
19. sajandi lõpuks oli enamik nukkude ja kujudega seotud tavasid muutunud meelelahutuslikeks ja sellistena elas osa neist meedia õhutusel 20. sajandi teise pooleni. Uue rakenduse leidsid õlekujud ja -nukud 20. sajandi lõpul aastavahetuse kaunistuste ja kuuseehetena.