Töötute kogemused Töötukassas - valida on poe ja tehase vahel

Varem on töökassa olnud koht, mis aitab ümberõppe jm ­vajalikuga, et inimesed tööturul paremini hakkama saaksid. Nüüd on olukord muutunud.

Lihtsale tootvale või teenindavale tööle saada on tänapäeval väga kerge – enamik tehaseid otsib töölisi, praktiliselt kõik poed vajavad müüjaid ja saaliteenindajaid. Kui see töö on sinu eneseteostuse teema, astu aga sisse ja lase end tööle vormistada!
Keerulisemaks läheb asi nende puhul, kes vajaksid oma erialal püsimiseks või sellelt edasi arenemiseks veidi koolitust ja karjääriabi. Just nende inimeste jaoks peakski töötukassa olemas olema...

Koolist Konsumisse?
Elu näitab siiski muud, tõestab 46-aastase Livia juhtum. Eluaegne matemaatikaõpetaja väsis koolimaja siginast-saginast ning lahkus töölt.
„Lahkusin ise, sest ega mul tööandjale midagi ette heita ei ole – kool nagu kool ikka. Ainult et mina tundsin, et kui ma sealt tulema ei saa, võivad närvid üles öelda. Läksin töötukassasse uurima, milliseid võimalusi mul on. Vastus oli jahmatav – ma olen juba „küllalt vana” ja erialast tööd praegu nagu polegi. Anti kohaliku Selveri ja kohaliku Konsumi koordinaadid. No halloo, ma ise pean end ikka veel piisavalt nooreks ja igati tegijaks!”
Livia käis mõlemas poes kliendina sisseoste tegemas ja mõtiskles tõsiselt, kas ta tahaks ühes või teises töötada. Liiatigi veel natuke madalama palga eest kui ta koolis sai. Ei tahtnud...
Siis hakkas naine uurima, mida tööturul veel saadaval on. Pidas juba läbirääkimisi kohaliku ehitusfirmaga, et läheb sekretär-personalijuhiks. Eelmine oli läinud lapsepuhkusele ning uut inimest oli väga vaja.
Siis aga kohtus Livia oma kooli õppealajuhatajaga ning kokkuvõttes jõudis naine väikese ringiga koolimajja tagasi – lihtsalt põhikooli asemel gümnaasiumiossa.
„Olen rahul, sest seal on õpilased veidi enam motiveeritud. Ja noh, ega see Selver või Konsum ikka mingi unistuste töö pole,” muigab õpetaja.

Ülikoolist Maximasse?
Liisa on noor humanitaarala õppinud neiu. Ülikool jäi pooleli, sest Liisa otsustas kolida väikelinna, kui tema vanaisa haigeks jäi ja hoolt vajas.
„Läksin end ka kohalikus töötukassas arvele võtma. Vanaisa küll ütles, et tal jagub raha meie mõlema jaoks, aga kuna ta päris kogu aeg mind ei vaja, siis võiksin ju natuke tööd ka teha,” arutleb Liisa.
Töötukassas oli jutt lühike – kohalik Maxima ootab kassiire! Liisa käis poes, vaatas ja mõtles. Töötuna ta end arvele ei võtnudki, sest sealt oleks kohe Maximasse tööle saadetud.
„Leidsin teise rakenduse. Päeval olen vanaisaga ja õpin, õhtupoolikuti aga annan eratunde õpilastele, kel on koolis raske.”
Algul hirmutas Liisat mõte, et ta jääb ilma tervisekindlustuseta. Seda ju mustalt töötades ei saa. Siis aga osutus taas kohalik kool päästerõngaks – ilmnes, et vaja on osa ajaga ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajat. Töökoht on ametlik, sotsiaalmaks makstakse ära ning tervisekindlustus on seega tagatud.
„Nii et kokkuvõttes on mul tegtemist märksa rohkem kui plaanisin – annan tunde koolis ja kodus, hoolitsen vanaisa eest ning püüan ikka ülikooliga ka hakkama saada,” muljetab Liisa.

Pilt üle Eesti sarnane
Pärast Livia ja Liisaga rääkimist palusin Tallinnas, Tartus, Raplas ja Viljandis elavatel sõpradel kiigata töötukassade kontoritesse ja juttu teha – mis on pakkumisel.
Ja, üllatus-üllatus! - ikka on teemaks ketipoed ja tehased. Olen veendunud, et nendes töötamises pole vähimatki halba, aga kuna neis kõigis on olemas personaliosakonnad ning turundajad, kes vabadele kohtadele tublisti reklaami teevad ja ettevõtte töötajasõbralikkust kiidavad, ei saa ma aru, miks Töötukassa seda omaltpoolt – ja kaugeltki mitte nii professionaalselt – riigi raha eest üle peab tegema.