Topeltlöök klassikalisemat rokki – Udo ja Uriah Heep ragistasid Tallinnas väikeste vahedega

Hiljuti toimusid Tallinnas pea järjestikku kaks kõrgetasemelist rokikontserti – 6. novembril Helitehases sakskslaste raskerokipunt U.D.O eesotsas endiselt üliheas vormis vokalistiga Udo Dirk­schneideriga ning sel teisipäeval Uriah Heep Alexela kontserdimajas.

U.D.O-t soojendas veel vähetuntud Existance, kuid Uriah Heep soojendajat ei kasutanudki.
Udo Dirkschneider. The voice of Accept. Nii teda välja reklaamiti. Kusjuures huvitav fakt. Legendaarses Saksa hevi­metallbändis Accept, mille lauljaks Udo pikka aega oli, on praegu ainsaks originaalliikmeks kitarrist Wolf Hoffmann.
Hetkel seega oleks nagu Udo bänd isegi rohkem „Accept”, mis just meeskonda puudutab. Kuna selles on koguni kaks Accepti algkoosseisu kuulunut, Udo ise ja bassist Peter Baltes.

Ülitäpne algus
U.D.O kontsert algas ülitäpselt, isegi liiga. Seetõttu jäi esimene lugu nägemata, kuid kontserdikohta sammudes oli juba umbes kolmsada meetrit enne seda tänavale vägevat trummimatsu kuulda. Ning vilksamisi jäi silma ka üks U.D.O tuurisõidukitest, mille küljel ilutses kiri  Heavy Metal Udo Germany.

Korduvalt Eestis kontserte andnud
Udo on üks vähestest raskema roki artistidest, kes korduvalt Eestis käinud. Keegi arvas, et koguni kaheksa korda. Iga­tahes ta erinevate tuuride lõigus Eestit sageli külastab ja tema sõud kannavad alati välja. Ei lähe kunagi igavaks kätte, kuna ka mängukava pidevalt muutub.
Kui natuke aga norida, siis mõnda aega tagasi toimunud U.D.O nn Accepti lugude tuuri ajal käis ta välja lubaduse, et edaspidi kõlavad tema kontsertidel ainult oma bändi lood ja ei mitte ainumatki Accepti lugu ei tule kunagi enam esitusele.

Kavas Accept nelja looga esindatud
Loomulikult seda reeglit ta rikkus ja kuidas tegelikult teisiti saabki. Publiku hulgas on ju alati palju neid, kes peamiselt Accepti „klassikuid” pikisilmi ootavad.
Seekord oli ta selles osas eriti lahke, kõlasid koguni neli Accepti lugu. Kohustuslik „Princess of the Dawn”, mitte eriti atraktiivne, äraleierdatud, kuid alati lauldakse seda õhinal kaasa, nagu seegi kord.
Tohutut löögijõudu omavad „Breaker” ja „Fast as a Shark”, endiselt vägagi nauditavad mõlemad. Ning muidugi massiivne „Balls to the Wall”, viimane lisalugudest ja samuti üks suur kaasalaulmine, näpuviskamine ja moodustatud V-märgid (Victory) pea kohal õhus .
Mingil määral paradoks. Kontsert lõppeb Accepti looga, mitte Udo enda bändi looga. Kuigi jah, vähemalt kontserdi põhiosale pani punkti U.D.O repertuaarist pärinev, igati ­sobiv metalliõhtule, „Metal Never Dies.”

Põhirõhk ikkagi värskel albumil
Muidugi, uue albumi esitlustuur. Kesksel kohal oli U.D.O-l oma bändi viimase albumi, „Game Over”, aastast 2021, tutvustamine. Sealt kõlas kohe alguses ära „Prophecy”, „Holy Invaders”, varasemast juba tuntum „Kids and Guns” ja veel mõned.
Kuigi peaaegu terve saalitäis publikut elas U.D.O lugudest vahest kõige enam kaasa kergesti mällusööbivale möllukale „Man and Machine”, oli üheks muusikaliseks tipphetkeks U.D.O loomingut silma pidades hoopis rariteetsem „Blind Eyes”.
Reageering kestvale sõjale Ukrainas? Udo nahktagi seljale oli suurte tähtedega kirjutatud „No War”. Konkreetne ja selge.
Nõrgemad momendid? Neid praktiliselt polnudki, sest kõik „kohustuslikud” soolotamised olid väga lühikesed.

Koguni neli lisalugu paisati metallinälja lõplikuks rahuldamiseks
Kuigi vanust on Udol juba seitsekümmend, ei võtnud ta kogu etteaste jooksul praktiliselt mitte mingeid „puhkepause”. Koos nelja lisalooga kestis kontsert aga koguni kusagil tund ja viiskümmend kolm minutit.
„Ma olen teda näinud rohkem, kui paljusid häid Eesti bände!”, „Äge ja endiselt vormis!”, „Väga hea kontsert!” Ega muid kommentaare pärast kontserti ei kuulnudki.

Uriah Heep tuli juubelituuriga
Legendaarne Uriah Heep on Eestis korduvalt käinud. Tuleb vist isegi üle kümne korra kokku. Kuid alati on nad laval ennast hästi väljendanud ja loomulikult seegi kord.
Celebrating 50 years of Uriah Heep oli seekordse kontsertturnee nimi, kuid siinkohal on vaja asja täpsustada. Nimelt on Uriah Heep tegutsenud juba üle viiekümne aasta, esikalbum tuligi välja juba 1970. Kuid koroona tõttu lülkkus juubelituur paar aastat edasi, niisiis paar aastat esinemisi jäi vahele.
Alexela kontserdihalli tõmbasid nad mõistagi vaevata täis, kuigi piletihind just liiga soodne polnud.
Uriah Heep esines kahes osas. Esimene neist oli üles­ehitatud põhiliselt akustilises võtmes ja minimaalsete lava­dekoratsioonidega, vaid suur valge taustakangas.
 Mida see taustakangas aga enda taga varjas, seda sai näha kontserdi teises pooles, mis ka ajaliselt tunduvalt kauem kestis.
Juba kolmanda loo ajal, „Free Me”, läks aga publik bändiga kaasa, ühislaulmine algas ja istekohtadeltki tõusti püsti. Teine taoline superhüper­kulminatsioon oli vaid natuke aega hiljem, kui Uriah Heep käis välja ühe oma läbi aegade kõige armastatuma pala, „Lady In Black”.

Kontserdi teine pool ülimalt vitaalne ja rokkiv
Pärast pooletunnist vaheaega tõmbas Uriah Heep aga oma sõu täie võimsusega käima. Väga efektsed valguslahendused, aeg-ajalt üleskerkivad valged tossusambad ja atraktiivsed lavadekoratsioonid muidugi ilmestasid kõik toimuvat, kuid bänd ise... Kogu meeskond rokkis nagu vanadel headel ­aegadel, noorusliku energiaga. Ei mingit kunstlikku venitamist, mingeid ülipikke tavaliselt igavaks kippuvaid soolotamisi.
Eriti särasid muidugi praeguseks Uriah Heepi ainuke algkoosseisuliige kitarrist Mick Box ja laulja Bernie Shaw.
„Box pani täiega!” kiitis pärast kontserti tema sooritusi tuttav rokisõber Valdur.
Bernie Shaw aga teenib erilised kiitused ära just klassikalise Uriah Heepi materjali esitamise eest, need kuldsed seitsmekümnendad, mil neil vokalistiks oli David Byron. Shaw suutis igatahes küllaltki hästi tolleaegseid lugusid järgi laulda.

Programmi sisse monteeritud videolõigud
Nii Uriah Heepi kontserdi esimese kui ka teise osa juhatasid sisse ülevaatlikud videomontaažid.
Esimeses saatsid paljud tuntud rokimaailma eri maadest artistid ja bändid Uriah Heepile juubeliõnnitlusi-tervitusi. Teises näidati pilte ja katkendid Uriah Heepi lavaesinemistest läbi ­aegade, erinevate koosseisudega. Ning hiljem mälestati (video)piltide reaga ka kunagisi lahkunud bändiliikmeid.
Huvitav fakt juurde. Uriah Heep oli Alexela kontserdimaja fuajees üles seadnud näituse bändiga seonduvatest kõikvõimalikest erinevatest eksponaatidest, atribuutikast. Isegi üks kitarr oli vaatamiseks esile asetatud. Seevastu aga bändi austajatele suureks pettumuseks mitte mingitki tavakraami, – T-särke, postreid, kruuse – ei müüdud.

Uuemaid lugusid esitati suhteliselt vähe
Kuigi kokku üle kahetunnise kontserdi põhjal sai küllaltki ammendava pildi Uriah Heepi loomingust, läbi aegade parimatest lugudest, kajastati viimaste aegade materjali vähe.
Põhirõhk oli arvatult „Demons And Wizards” (1972) albumil, millest põhimõtteliselt kõlas koguni viis lugu. Tõsi mõned neist n-ö „kokkusulatatuna”.
Mängukava vahest helkivamaks pärliks jäigi samalt albumilt „Traveller In Time”, mida Uriah Heep teeb laval kas üliharva või polegi enam palju aastakümneid üldse teinud.
Kontserdi põhiosa lõpetas muidugi suurejooneline, kuid liiga palju mängitatud kohustuslik „July Morning”.
Lisalugusid tuli seekord vaid kaks. Kuid klassikud needki, „Gypsy” ja „Easy Livin´”.