Tubane helimaagia ehk kuidas ruumide akustika meid mõjutab

13.12.2019 14:00
Kairit Rebane
Kommentaarid
0
Foto:

Talv on meie kliimas teadupärast pigem tubane hooaeg – käime rohkem kinos, teatris, kunstisaalis ning peesitame kodus või sõpraderingis ­elutoas ja naudime elu.

Seega on ehk igaüks meist tähele pannud, kuidas mõni tuba kohe kutsub ja mõnes ruumis ei tunne me end kohe mitte üks põrm hästi, olgu seltskond kuitahes meeldiv. Lisaks ruumide n-ö energiale mõjutab meie tajusid ka asi, mida me igapäevaelus alati tähelegi ei pane – helid ja akustika.

Kontrollib käitumist
Juba mõned aastad on vahelduva eduga juttu tehtud asjaolust, et helidel ja mürasaastel on meie tervisele suurem mõju, kui pealtnäha paistab. Teadlased seostavad suurlinnade pidevat kära kõrgendatud stressitaseme ning südamehaigustega, vastukaaluks on tekkinud terve rügement heliterapeute, kes erinevate muusikaliste ja heliliste vahenditega inimeste tervist, heaolu, unerežiimi ning isegi töist tulemuslikkust mõjutavad. Kuid nüüd on BBC Future ajakirjanik Lakshmi Sandhana sammukese veel kaugemale läinud ning toonud avalikkuse ette uue küsimuse – müra ja muusika, hea küll, aga kas ruumide akustika võib panna ükskõik millise heli meile teisiti mõjuma? Selgub, et võib küll. Meie kodude, kontorite ja avalike ruumide akustikal on otsene mõju sellele, kui hästi me end neis tunneme ning asi võib minna isegi nii kaugele, et ruum ja selles kostuv heli hakkab tasapisi kontrollima ka meie käitumist.

Sa oled see, kus sa viibid?
Ameeriklannast Sandhana toob näiteid oma kodumaalt: „Kui astuda New Yorki Penn Stationi maa-alustesse saalidesse, siis tekib seal, hoolimata piisavast ruumist teatav ebamugav klaustrofoobialaadne surve, mida on isegi raske selgitada. Samas kõndides mööda Rahvusgalerii puitpõrandaid Washingtonis tunned, kuidas otsekui taevast laskub sinu peale rahu ja tüünus.” Kuidas nii? Sest igal hoonel on oma „hääl” ehk unikaalne viis, kuidas helid selles ehitises liiguvad ja käituvad.
Kas oled kunagi külastanud Meremuuseumi Lennusadamat ja märganud, kuidas giid valjul häälel selgitab midagi vaid paari meetri kaugusel asuvaile turistidele ning on üsna selge, et enamik neist ei kuule teda kuigi hästi, samas kostub teiselt poolt saali sildadel jalutajate häälekaja sinuni, vahel lausa häiriva täpsusega? Nii nagu sosinad rändavad üsnagi huvitavalt Londoni Püha Pauli katedraali kuplite all või kuidas New Yorki Grand Centrali võlvkaared hääli edasi peegeldavad. Või ka täiesti igapäevaselt – naised on kindlasti märganud, et on selliseid koridore, kus kontsaklõpsud kostuvad eriti selgelt ning ega paljud meist asjata duši all ei laula – seal kostub hääle lihtsalt kuidagi kohe ... eriti mõnus ja õige kõlaga. Kõike seda seob üks sõna – akustika. Ja see „kuulmisarhitektuur” omakorda avaldab üsnagi tugevat mõju sellele, kuidas me hoonet ja oma sealviibimist kogeme.
„Kuulmisarhitektuur tähendab seda, kuidas me hooneid ja neis kostuvaid helisid kuuleme ning kuidas neile reageerime,” selgitab Manchesteris asuva Salfordi ülikooli akustiline insener Trevor Cox. Kuigi me kulgeme läbi elu valdavalt silmade kaudu saabuva info toel, selgub, et ka meie kõrvad koguvad jooksvalt infot kõigest meie kuulmisväljas ning alateadlikult mõjutab see tugevalt meie kogemust erinevais keskkondades.



Kuuleme, aga ei kuula
Kuigi tühi tuba ei tee ühtegi häält, saad sa seda ometigi kuulata. Ainuüksi selle järgi, kuidas heli neilt peegeldub, saad sa kindlaks määrata lagede kõrguse ja seinte kauguse. Helidel on mõju – kujutle või meenuta korraks, kuidas kajavad tikk-kontsad marmorpõrandal ning seejärel mana kujutlusisse see, kuidas kostavad pehmetes sussides tatsuvad sammud koheval vaibal. „Kui sa astud tuppa kinniseotud silmadega, siis oled sa tegelikult võimeline kuulma, kas põrandal on vaipkate või mitte, isegi siis, kui sa sellele ei astu,” muigab endine Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi elektriinsener Barry Blesser, kes on ka sõna kuulmisarhitektuur (ing. k aural architecture) looja. „Me oleme võimelised igasuguseid asju kuulma, me lihtsalt ei pööra neile tavaliselt tähelepanu.”
Me oleme ilmselt kõik olnud hoones, mis lihtsalt ei ole õige kõlaga. Kontorites, kus iga heli koliseb põranda ja lae vahel kõige kurnavamal kombel, vanu maju, kus põrandalaudade oigamine ja talade krigin saadab sind toast-tuppa, rongi- ja lennujaamu, kus valjuhääldist kostuv teade põrkab sinna-tänna muutudes juba eos kuuldamatuks ja saale ja paiku, kus ka kõige inglihäälsema lauljanna muusika tundub lame ning tühi. Need on paigad, kus hooned meid omas keeles n.ö üle räägivad.
Ja kuigi meil on raske seda ehk isegi lahti seletada, tekitavad sellised hooned ja ruumid meis alateadliku tõrke ning neis viibimine on meile pigem ebameeldiv ja pingestav kui meeldiv ning lõõgastav.

Helimustrid on osa arhitektuurist
Üha enam hakatakse taas tähelepanu pöörama asjaolule, et lisaks funktsionaalsusele ja visuaalsele esteetikale peab hoone olema ka akustiliselt meeldiv. See sunnib arhitekte uue pilguga vaatama nii ruumide kujule kui ka ehitusmaterjalidele.
Ja sellest peaks saama uus standard, vähemalt oleks see igati arukas. On kindlaks tehtud, et lärmakad töö- ja eluruumid ärritavad inimesi ning ärritavat helitausta on juba varemgi seostatud ärevuse ja depressiooniga. Enamgi veel – kontorihoonetes ja avatud kontorites kõlav jutuvada ning muudki kaasnevad helid takistavad keskendumist ning see omakorda vähendab töötajate produktiivsust märkimisväärselt. Juba ainuüksi seetõttu on akustiliselt meeldiv büroohoone asisem investeering kui suvaliselt kokku arendatud betoon- ja kipsmonstrum. Pikas perspektiivis tasub tõhusus ja tervis tehtud investeeringu kuhjaga.
Lisaks sellele mõjutavad ruumid ja helide ning arhitektuuri koosmõju märgatavalt ka neis viibivate inimeste tuju ning enesetunnet. Näiteks on kindlaks tehtud, et tuubil täis hoonetes ja elamupiirkondades elamine võib suurendada abitusetunnet. Samas kõrge laega ruumid innustavad abstraktset mõtlemist, kuna avarus tekitab inimestes suurema vabadusetunde. Hea näide sellest on Hagia Sophia, endine pühakoda Istanbulis, mis tänasel päeval tegutseb muuseumina. Ligi 1500 aastat vana hoone paneb seal lauldud hümnid kõrgustesse pöörlema ning kajadest tekib ülendav kõla, mis tõstab iga kuulaja kõrgendatud meeleseisundisse.
Selge on see, et akustika mõjude kasutuselevõtt ei saa olema innovatsioon, vaid pigem kadumaläinud iidse meistrikunsti taastamine. Bissera Pentcheva, keskaja ekspert Stanfordi Ülikoolist kirjeldab Haiga Sophia efekti järgnevalt: „Sealne heliesteetika suudab luua jumalikkuse läheduse tunde.” Ja ta teab, millest ta räägib, sest tema uurimisfookus on keskaegsete ehitiste ja hoonestruktuuride spirituaalne aspekt. „Ruumi akustika tõstab inimkõne ja laulu inimkeele registrist kraadi võrra kõrgemale.”

Kõigepealt oli heli...
Sedasorti kõrgteadmised on tänapäeva arhitektuuris unustusse vajunud ning tavaline keskpärane arhitektuuribüroo pöörab akustikale tähelepanu vaid siis, kui tegu on kontsertsaaliga – sest sellisel juhul on akustiline perfektsus möödapääsmatu võtmeelement. Idee, et seda võib viia veel sammukese kaugemale ning tulemuseks on hoone, mis inimesi ümbritsedes on ise juba omaette muusikainstrument, sisendades neisse tüünust, rahu, ülendatust või isegi kõrgendatud meeleseisundeid. See ei ole levinud, kuid see ei ole ka midagi enneolematut.
Kui inimhääl 5000 aasta vanuses Malta saarel paikneva Hal Saflien Hypogeumi templi „oraaklikambris” jõuab 110 hertsini, siis omandab see omaette elu. Tundub, nagu ühineks sellega teised hääled, mis tulevad otsekui igast ilmakaarest, fenomeni lõpptulemit võib kogeda lausa füüsilise värelusena oma nahal. Neuroloogia alane uuring, mis käsitles iidsete hoonete ja rajatiste akustilist mõju inimajule, tegi kindlaks, et ainuüksi 100hertsilise üksikheli kuulamine vähendas inimese ajus keelega seotud keskuste aktiivsust ning aktiveeris selle asemel aju emotsionaalseid keskusi.
Kui spetsiaalselt häälestatud ruum, mis on loodud ühe ainsa tooni võimendamiseks, seda tehes meid nii sügavalt mõjutab, siis milline mõju võib teadvusele veel olla ruumil, mis on häälestatud võimendama mitmeid erinevaid helisid? Shea Michael Trahan, kes on Trapolin-Peeris töötav arhitekst kasutab sellele küsimusele vastuse leidmiseks kümaatikat – teadus ja õpetus erinevate pindade vibreerimisest – ning 3D-printimistehnikaid. Ta loob struktuure, millest ta loodab, et kui neid suuremal skaalal järgi teha, loovad hoone, millesse jalutades ja näiteks laulda seal kas do või re või mi, paneb hoone vastu kajama ehk siis sõna otseses mõttes vastu laulma.
„See, mida ma püüan saavutada on ruumi loomine, mis eraldaks teistest ühe konkreetse tooni umbes samamoodi nagu Indias, Auroville’i pühamus asuv kuldne kuppelhoone Matrimandir, mida kasutatakse meditatsioonipaigana, keskendub vaid ühele valguskiirele,” selgitab Trahan. „Hüper-kaja on tegelikult hoone vastukingitus selles viibivale vaatlejale, kasutades tolle tekitatud heli ning avardades seda nii palju kui võimalik selleks, et ruumisviibijate kogemust ülendada.”

Jätkub ajakirjas...

 

Vaadatud 71 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi