Tüdruk, kes nägi vaime

Mõnele inimesele on kogemus kummitustega hirmutav, teisele üldse mitte. Teada on see, et meid ümbritsevad kummitused juba sajandeid. Kummitused ja vaimud kuuluvad meie elu juurde, aga mitte kõik ei näe ega tunneta neid.

Räägitakse, et kõigil on olemas anne näha nähtamatut, kuid mitte kõigil ei ole see nii avatud. See, kas inimene neid usub või mitte, on tema enda otsus. Meie seas on olemas inimesi, kes näevad ja tunnetavad vaime, väga palju on lugusid, kus inimesed räägivad oma kogemustest. Mina sain omad kogemused kätte ja tänu neile mõistsin, et ma ei ole päris tavaline inimene.
Kõik algas sellega, kui ma kolisin koos perega korterist majja elama. Olin siis umbes 12- aastane. Algu­ses oli kõik normaalne. Kõik algas juba enne ehituse algust. Majas oli tunda midagi teistsugust, õhk oli raske ja paks. Õhtul heitsin magama, nagu tavaliselt kella kümne ajal, kuid siplesin tükk aega voodis enne, kui suutsin uinuda. Olin selili ja silmad suletud. Ühel hetkel avasin millegipärast silmad ja nägin, kuidas seina seest ilmus välja käsi ja tegi minu näo ees nipsu. Pidasin seda alguses unenäoks, kuid kui silmad lahti tegin, siis nägin, kuidas see käsi läheb tagasi seina sisse. Alguses ei osanud kuidagi selle peale reageerida ja keerasin seinale selja, proovisin seda unustada ja lihtsalt magama jääda.
Järgmisel hommikul ärgates oligi kogu lugu meelest läinud, kuid õhtul tuli see mulle taas meelde. Käes oli magamamineku aeg ja ma läksin vetsu. Tagasi oma tuppa minnes nägin ukse peal seismas meest. Ehmatusest tardusin paigale ja mõtlesin, et äkki on silmapete ja läheb ära, kuid seda ei juhtunud. Vahtisin selle mehega tükk aega tõtt. Ma ei julgenud enne oma tuppa minna, kui ta oli täiesti kadunud. Pugesin oma voodisse ja mõtlesin, et mis asi see veel olema peaks. Küsisin venna käest, kes samas toas magas, kas ta nägi kedagi? Nagu ma juba vastuseks aimasin, ütles ta, et ei näinud. Ma ei rääkinud sellest rohkem mitte kellegagi ja üritasin taas neid asju unustada.
Mõni aeg hiljem hakkasime remontima teist korrust. Sinna nimelt pidi tulema minu tuba ja ma olin selle üle väga õnnelik, kuni hakkasin kuulma teisel korrusel samme. Alguses ma ei teinud sellest välja ja ei pidanud seda milleks­ki, aga kui külla tulnud sõbrannad minult hakkasid küsima, kas keegi on teisel korrusel, siis taipasin, et ma ei ole ainus, kes neid samme kuuleb. Aeg möödus ja minu tuba hakkas valmis saama. Ühes sellega kasvas minu hirm sinna tuppa kolimise ees. Ma ei rääkinud sellest mitte kellelegi, sest arvasin, et mind peetakse hulluks. Kuna ma olin tol ajal ikkagi laps, siis kindlasti oleks selle peale öeldud, et ma kujutan asju lihtsalt ette. Kolisin oma tuppa ära ja ei pööranud enam tähelepanu sellele, mida vahepeal olin näinud.
Mõneks ajaks oli rahu majas, kuni hakkasin ennast jälle halvasti tundma. Raske oli selgitada teistele, mida ma tegelikult tundsin. Hakkasin ennast oma enda toas halvasti tundma ja ma ei julgenud kõiki asju kõva häälega rääkida, sest mulle tundus, et keegi nagu kuulab ja jälgib mind. Mitte kedagi muidugi ei olnud näha, kuid ma tundsin, et seal on keegi. See oligi kogu asja juures kõige hirmutavam. Hakkasin netist asja uurima ja lugesin ühelt leheküljest, et soovitati rääkida kõva häälega sellega, kes seal on. Rääkisin oma toas valju häälega, et see, kes seal on võib seal edasi olla, kuid palusin, et ta mind ei segaks ega hirmutaks. Pärast seda tõesti tundus, et kõik on uuesti hästi, sest et ma tundsin ennast jälle rahulikult ja ei olnud enam tunnet, et keegi mind pidevalt jälgib.
Ühel õhtul, kui ma hakkasin magama jääma, vaatasin millegipärast äkki ukse poole ja märkasin seal kedagi seismas. Riiete poolest pidasin teda mungaks. Ta oli palvetavas asendis ja käte vahelt rippus tal välja puidust pärlikee, mille küljes oli rist. Sel hetkel ei mõistnud ma selle peale mitte midagi teha ega kosta. Ma ei julgenud ennast liigutada ja lihtsalt vaatasin teda, kuni ta hakkas vaikelt haihtuma. Ma ei saanud aru, miks need asjad minuga juhtuvad. Kas ma tõesti olen hulluks läinud? Ma ei julgenud ju kellelegi midagi rääkida ka, sest teada oli, kuidas inimesed sellistesse asjadesse suhtuvad.
Taas oli tükk aega rahu majas, kuni ühel ööl ärkasin ehmatusega õudusunenäost. Avasin silmad ja nägin, et kahemeetrine kuju seisab mu voodi eest ja lihtsalt vaatab mind. Alguses pidasin seda silmapetteks, aga mida aeg edasi läks, seda paremini ma teda nägin. Liigutada ennast ma ei julgenud ega ka mingisugust häält teha. Keerasin näo teisele poole ja lootsin, et ta lihtsalt läheb ära. Vaatasin uuesti voodi ääre poole, aga ta oli ikka veel seal. Ma tõmbasin teki üle pea ja ütlesin “Mine ära!” Hetk hiljem oli ta tõesti kadunud, kuid magama jääda oli väga raske.
Varsti hakkasin aru saama, et olen teistest erinev. Lugesin erinevatest foorumitest lugusid ja taipasin, et ma olen üks nendest, kes näeb ja tunnetab vaime. Sain ka aru, et asjad, mida ma näen ja mida ma teistele olen öelnud, need kõik on täide läinud. Kui ma hakkasin mõtlema kõige selle peale, mis oli toimunud, hakkasin oma erilisuses kindel olema. Leppisin sellega, et ma hakkangi vaime nägema ja tunnetama. Nagu öeldakse, et kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis pean leppima sellega ja olema uhke selle üle, mis mulle antud on. Teadsin, et ma ei peaks ennast sellepärast tundma halvasti, et olen teistest erinev. Väga raske oli nendega ikkagi harjuda, eriti kui kummitusi kardad. Olin sellega leppinud ja elasin oma elu edasi, lihtsalt natuke teistmoodi. Täitsin oma igapäevaseid kohustusi ja tegin kodutöid edasi.
Mulle meeldis teha vahepeal kodutöid voodis, eriti kui tegemist oli lugemisega. Ükskord raamatut lugedes lendasin lihtsalt voodi pealt õhku. Ajas naerma küll, kuigi see ei olnud tegelikult naljakas. Kedagi ma muidugi seal ei näinud, aga tundsin kellegi kohalolekut. Vaatasin kohta, kus tundsin kellegi kohalolu ja tegin kurja pilgu. Hetk hiljem oli ta kadunud, sest enam ei tundnud oma toas kedagi. Paari päeva pärast otsustas kummitus, et teeb mu päeva rõõmsamaks mind tagumikust näpistades. Lugesite küll õigesti, vaim näpistas mind tagumikust. Ma ei osanud selle peale mitte kuidagi reageerida, kui kõndisin oma toast lihtsalt välja ja üritasin asja unustada.
Viimane kogemus oli minu jaoks kõige hirmutavam. Oma toas ei olnud mul televiisorit, seega käisin tihti allkorrusel televiisorit vaatamas. Tulin üleskorrusele oma telefoni võtma ja hakkasin allkorrusele suunduma. Toa seina peal enne välisust on peegel. Jäin enne peeglit seisma ja tuli tahtmine vaadata voodi poole, mida ma ka tegin. Nägin, kuidas minu voodis lebas üks noor neiu. Tal oli valge öösärk seljas. Ta vaatas lakke, silmad ehmatusest pärani, kuid äkki taipasin, et ta on hoopis surnud. Ei tea, kui palju aega sellest möödas oli, aga kui ma sellest nägemusest toibusin, siis oli mu nägu vastu peeglit surutud ja silmad olid pärani lahti. Ehmatasin päris tõsiselt ära, sest teadsin kindlalt, et jäin enne peeglit seisma, kuid sellest momendist edasi ma enam ei mäleta. Jooksin alumisele korrusele ja seedisin asja, mida ma just kogesin. Küsimused on siiani lahenduseta.
Selle kõige põhjal võib öelda, et meie seas on inimesi, kes on teistest erinevad ja võimekamad. See ei tähenda, et nad on sellepärast hullud. Inimesed on alati kartnud asju, mida ei saa seletada ega tõestada ja sellepärast meediumitesse ja selgetnägijatesse suhtutakse tihti kui petturitesse. Inimesed ei taha endale lihtsalt tõde tunnistada ning nende jaoks on lihtsam oma tundeid maha suruda ja teemat vältida. Inimestel, kellele on antud eriline anne, ei peaks seda peitma, vaid selle üle uhkust tundma. Oluline ei ole see, mida teised sellest arvavad, vaid see mida sa ise tunned ja õigeks elus pead.