Tupiktänava parkimistüli muutus eriti jaburaks: naaber ostis kiusu pärast viis autot

03.12.2017 10:40
Harry Laurens Foto: Illustreeriv
Kommentaarid
10
Foto:

Naabrite jonniajamine parkimiskohtade pärast võttis ühes Tallinna eramajade rajooni tupiktänavas suisa komöödiafilmi mõõtme. Ainult et osalistele pole see põrmugi naljakas.

Öeldakse, et naabreid ja sugulasi ei saa me valida ja erinevaid naljakaid ja halenaljakamaid naabritevahelisi suhteid on ikka ette tulnud, sinna ei ole midagi parata. Aga järgmine lugu on kindlasti üks omamoodi ennekuulmatu näide sellest, kuhu inimeste omavahelised suhted välja võivad viia.

Parkimismure eramaja juures
Tegemist täiesti tavalise linna ääreala tänavaga, kus kahel pool teed on eramajad. Kuna tegemist on tupiktänavaga, siis on asfaldiosa küllaltki kitsas. Kinnisvarabuumi ajal tekkis sinna tihedalt täis ehitatud kruntidega piirkond, kus majad on laotud üksteise otsa.
Sedasi ongi tekkinud olukord, et ühelpool teed läheb asfalt otse aia äärest ja aiast väljapool parkimine tuleks kõne alla ainult vastaskrundi poolsel teeküljel, mis on tegelikul linna oma, mitte eraomand.
„Kui me mõned aastad tagasi maja ostsime, siis ei osanud sellele mõelda, et kuna maja on teele nii ligidal, mahub aeda ainult üks auto ja teine auto peaks seisma tänaval, vastaskrundi aia ääres, sest tee läheb meie majast nii lähedalt, et parkida pole meie poolel võimalik,” meenutab raamatupidaja Külli. Kodukant iseenesest talle meeldib, aga sellist ootamatut probleemi, et kusagile eramaja omanikuna autot ei ole parkida, ei osanud ta küll ette näha.

Naaber parkis kinni
„Hakkasime esimesest päevast hoidma oma autot niinimetatud naabrite aia taga, mille peale vastati sellega, et aeti oma aiast auto välja ja pargiti täpselt sedasi, et meil oleks väravast võimalikult ebamugav välja sõita.
Kuna suure kaubikuga ei olnudki võimalik aiast välja tagurdada, siis läksin andsin kella, et kas saaksite palun autot liigutada.
Uksel oli kaks pahurat vanainimest, kes kinnitasid, et see on nende aiatagune ja nad hoiavad oma autot sedasi, kuidas tahavad ja mina ega keegi teine ei tohi oma autot nende aia taga hoida. Olgu mainitud, et nende krundi pikkus on võrdne vastas oleva nelja maja krundiga. Parkida muidugi ei tohi keegi.
Tollel õhtul aeti lõpuks auto ära, kuna ütlesin, et mul on tegemist töökaubikuga ja küll kindlustus plekimõlkimised katab,” meenutab Külli sõjasaaga algust.



Pahurate vanainimeste vastulöök
„Konsulteerisin ka teiste naabritega ja kõik kinnitasid, et on parkimise vägikaigast antud vanapaariga juba aastaid vedanud. Maa kuulub tegelikult linnale, mitte neile, nende krundi piir lõpeb nende aiaga. Parkida ei ole seal kunagi keegi tohtinud, küll on ähvardatud auto äraveoga või pojad kohale kutsuda, kes pidid selgitama, kus keegi oma autot hoida tohib.
Enamik on loobunud ja leidnud muu lahenduse parkimiseks, ülejärgmiste naabrite aia taga või mõnel on ka majaesine hoov natuke suurem, kuhu mahub rohkem autosid parkima.
Kuna mul mees oma kaubikut kusagil 200 meetrit eemal hoida ei kavatse, siis jätkasime ikkagi parkimist niinimetatud keelatud territooriumil, mis on tänaseks päevaks päädinud sellega, et naabrid on ostnud kokku viis (!) autot.
Naabrite uus sõjakavalus ongi nüüd sellised 300-500 eurosed rondid. Nad on parkinud need kogu aia ulatuses sedasi, et keegi teine enam parkima ei mahuks. Kõigile autodele puudub maanteeameti sõnul tehnoülevaatus ja ka kehtiv kindlustus, ühel pole üldse numbreid ees.
Käima nad lähevad kõik ja vahest ta neid isegi liigutab natuke moepärast. Oma igapäeva autot hoiavad nad ilusti oma aias. Vanasti parkis ta lihtalt oma igapäeva auto alati täpselt selle koha peale, kus keegi oli hetk tagasi parkinud. Vahest kiusas niisama ja parkis meie väravaga paralleelselt, aga kuna ma olen öelnud, et kui ma välja pöörama ei mahu, siis võib juhtuda plekimõlkimine, mida ta muidugi ei taha ja ilmselt see viiski autopargi täiendamisele,” turtsub Külli suurest pahameelest.

Väikese inimese suur rõõm
„Ja ei olegi midagi teha, üks auto on meil pargitud aeda, nii palju olen kokkuleppele saanud, et ta täpselt meie väravaga paralleelselt ei pargi, sest vastasel juhul ei mahu me aiast väljagi keerama.
Mees hoiab oma autot hoopis kolmanda maja ees ja külalistel palume ka auto alati kaugemale jätta, kolmandate-neljandate majad ette, kus on omakorda vahest ütlemist tulnud, et kes see minu aia taga jälle pargib.
See on lugu, mida ikka seltskonnas rääkida, kui jutt parkimisele läheb. Kui kolid paneelimajast eramajja mõtled, et parkimine on vähemalt see, mille pärast enam muretsema ei pea, aga antud juhul sain ma kesklinnas ka paremini parkima, kui nüüd,” nendib Külli, kes tegelikult kogu asja rohkem huumoriga võtab ja suhtub sellesse järgmiselt: „väikse“ inimese suured rõõmud!

Vaadatud 2628 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
trikster

See siin ongi ju meie "keskklassi" elu parim osa.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi