Tütarlaste suur tähepanu pani mehe elukutset vahetama

Veiko on mees parimais aastais, toreda naisega abielus ja kahe laheda lapse isa. Hiljuti vahetas mees töökohta, sest senine noortejuhi töö muutis tema elu liialt pingeliseks – seda tänu teismeliste neidude ülisuurele suhtlemisaktiivsusele.

Veiko räägib oma loo seoses meedias kirgi kütvatele ahistamisskandaalidele. Temal endal ühtegi sellist pole, kuid mees tunnistab, et on mõnd niisugust süüdistust kartnud küll.
„Kui ikka peol ripub mõni napis kleidis näitsik mul kaelas ja siis pilte tehakse, siis ausalt, ma tahaks ruttu oma naise selja taha pakku pääseda,” naerab mees ja tunnistab samas, et tegelikult pole see olukord üldse naljakas.
Pole ka siis, kui matkal on vaja väsinud kaaslasi toetada või kui lõkkeõhtul istub „naabritüdruk” aina ligemale, loeb vahepeal ilusat romantilist luulet ja vaatab suurte-suurte silmadega otsa.
„Mul pole kunagi olnud mitte vähimatki seksuaalset kokkupuudet mitte ühegi oma õpilasega ega mitte ühegi alaealisega. Välja arvatud mu esimene armastus kaua aega tagasi, kus me mõlemad olime 15aastased ja meile meeldis kangesti suudelda ja teineteist tundma õppida,” ütleb Veiko.

Põnnid kasvasid amatsoonideks
Aastaid noortejuhina töötanud Veiko ütleb, et on seda tööd alati südamega teinud. „Tean, et ma saan lastega hästi läbi. Kaalusin kunagi õpetajaks õppimist, aga ma ei suutnud otsustada, mis ainet peaksin andma, lisaks meeldis mulle töötada eri vanuses lastega. Karjäärinõustaja soovitas kaaluda noortejuhiks õppimist ja see osutuski parimaks ideeks.”
Töö meeldis Veikole väga. Palk pole küll eriti suur, aga esiteks lisandus ringijuhitasusid, teiseks tegi mees kõrvalt ka muid töid. Pere ülalpidamisega igatahes hätta ei jäänud.
„Mul on naisega väga vedanud,” tunnistab Veiko. „Olen saanud temaga alati kõigest rääkida ja usaldan teda täiel määral.”
Kui Veiko tööga alustas, oli tema ümber väikeseid poisse ja tüdrukuid enamvähem võrdselt. Aja minnes aga hakkasid poistel tekkima teised huvid või suurenema huvipuudus, väikestest tüdrukutest aga kasvas ümber Veiko kaunis amatsoonide seltskond.
Ühel hetkel hakkas mees tundma, et midagi on teistmoodi. Väikestest siira silmavaatega lastest olid saanud noored naisehakatised, kelle vahel sõlmusid saladused ja intriigid ning kelle omavaheliste mõõduvõttude peaauhinnaks tundus olevat nende noortejuht.

Suurim tugi oli oma naisest
„Ma tõrjusin seda mõtet tükk aega. Mõtlesin, et kas ma tõesti olen nüüd mingi selline känd, kes usub, et iga naiseks sirguv näitsik teda kangesti tahab. Siis aga võtsin julguse kokku ja rääkisin sellest oma naisele. Tema uskus mind kohe. Meenutas, et oli isegi kooliajal oma ajalooõpetajasse armunud ja see mõjutas teda nii tugevalt, et ta läks ka ise ülikooli ajalugu õppima. Ma olin pahv. Küsisin naiselt ka, ega see õpetaja teda kuidagi... sobimatult...? Naine naeris ja ütles, et kahjuks mitte. Mina võtan seda nii, et meil on naisega väga usalduslik suhe ja armastan teda sellise aususe eest veelgi enam. Naine ütles mulle, et sellised tunded on vastastikused ja lubas tulla mõnele mu üritusele kaasa, et „amatsoonid” üle vaadata.”
Ka Veiko naine tunnistas, et kohati on vist õhkkonnas tõesti kuumemaid noote, kui noorsootöö ja mõnusa ürituse jaoks vaja oleks.
Koos hakkaski tekkima mõte, et Veiko kaitseks töökoha vahetusega oma vaimset tervist ja võib-olla ennetaks mõne probleemi tekkimist.
„Õnneks polnud ühtegi konkreetset tüdrukut, kes mulle üksinda liigset tähelepanu pööraks. Ma olin lihtsalt suure grupi neidude sees ja kohati käitusid nad nagu tuli või vesi – ootamatult ja harjumatult,” räägib mees.

„Miks sa meid hülgad?”
Veiko tundis end töökohavahetusest mõeldes ka veidi süüdi. Noortejuhte on raske leida, tema tööga aga olid kõik rahul olnud.
„Elu soosis mind. Meie kanti kolis üks mu koolikaaslane, kellest ma teadsin, et tema sobiks meie noortejuhiks väga hästi. Ise põhjendasin oma lahkumist sellega, et üha tõusvad hinnad sunnivad vaatama töökoha järele, kus suurem palk oleks kindel. Nadivõitu põhjendus, aga asja ajas ära,” räägib ta.
„Amatsoonid” seevastu väljendasid end üliselgelt. Veiko sai lahkumiskingiks nii südamekujulisi õhupalle, komme ja isetehtud kaarte kui ka üpris mossis näokesi ja „Miks sa meid hülgad?” plakati. Luuletusi ka. Needki sellises... „kellegi jäämises ei saa olla kindel”-võtmes.
„Ma tean, et töökoha vahetus oli õige otsus. Minu jaoks. Aga ma ei saa öelda, et samamoodi peaksid toimima teised meessoost noortejuhid, õpetajad ja treenerid. Samas tahaksin ma natuke ühiskonnas toimuvat nõiajahti maha tõmmata. Loomulikult on igasugune seksuaalsuse väljendamine laste ja noorte suunal absoluutselt ja mööndusteta lubamatu, aga samas võivad vahel vajada kaitset ka noortega töötavad mehed, võib-olla ka naised,” arutleb Veiko.