Ühe muinasjutu lõpp: peig pöördus lillasse brigaadi, pruut nümfomaaniks

17.07.2022 22:30
Jüri Mätas Illustreeriv foto
Kommentaarid
7
Foto:

Ülikoolilinna lahkema anniga daamid pakuvad meie meesperele küll kohati hädavajalikku kergendust, kuid nende kutsevaliku taga peitub tihtilugu paras ports inimlikku tragöödiat.

Kui Tammelinna ja Maarjamõisa kandi perepead ülemäära kauaks prügiämbrit välja viima jäävad, on taibukamatel abikaasadel pilt selge: küllap nad jälle Riia ja Väik-Kaare tänavate risti asja on teinud. Seal ootab igaüht, kellest vähegi mehena asja on, (mõistagi eelneval kokkuleppel) alati tarmukas ja igavesti noor 68-aastane proua Maire.

Pigem bussiga
Autoga saabujatel suurt muret ei ole: oaas jääb tasulise parkimisala raudsetest piiridest välja. Tuleb küll silmas pidada, et eramajade rajoonis on ka teeäärsed peatumispaigad aastate jooksul välja kujunenud ja naabrite kadedus võib ehale saabunute vastu mittevajalikku tähelepanu tekitada.
Kui on aga plaan väikemehe julgustuseks paar klaasi teravamat võtta, tasub eelistada ühistransporti. Äärelinna, Lõunakeskuse poolt saabujad pidagu meeles, et Kaare peatusest on Lille tareni kõmpida kõigest 230 meetrit ja sinna viivad bussiliinid 1, 2, 8, 10, 11, 12 ja 21 (ööliin). Kesklinnast lähetatute väljakutse kujuneb oluliselt keerukamaks, sest turvaliselt tuleb ületada linna liiklustihedaim, Riia tänav, mis praeguse seisuga veel sugugi jalgratturite pärusmaaks pole määratud. Ettevaatust ja kindlat meelt!
Raha Maire pakutava eest ei võta. Ent härrasmehel on siiski kohane daami külastades lillekimp ja šokolaadikarp kaasa haarata – seda on kõige mugavam hankida teiselt poolt magistraali Lembitu Konsumist. Ehkki, nagu peagi selgub, aega maiustuste ja šampuse nautimiseks ei pruugi tegelikult jätkudagi.

Kiirelt voodisse
Kuidas siis suhtub oma tegevusse perenaine ise? Väga rahulikult: tunnistab, et on ühelt poolt meestemaias küll, ent teisalt on tema fenomeni rahvasuus tugevalt üle võimendatud. „Paras kogus oleks tegelikult kaks korda nädalas: nädala alguses ja lõpus,“ möönab proua Maire, et ega päris esimese nooruse vagu ikkagi enam künta. „Samas, minu vanuses naine peab seksi saama, muidu närtsib ära.“
Kuid eks oma laulu oska iga lind kiita, hoopis olulisem on, kuidas külalised „teenusega“ rahule jäävad. Kes oleks siinkohal pädevam hinnanguid jagama kui ennast Kivilinna Kauboiks nimetav nalja-, naiste- ja napsumees Uuno (samuti 68), kelle meheau on (vähemalt härra enda praalimist mööda) tunda saanud vähemalt pooled tartlannad. Mairega tutvus Uuno ajalehte pandud tutvumiskuulutuse kaudu juba kaheksa aastat tagasi ning sealtsaadik võtab kuulus annelinlane ränga, kuid väärilise preemiaga retke teise linna otsa ikka aeg-ajalt ette.
Maire puhul saab Uunolt kiita eeskätt tema ääretu entusiasm ja pealehakkamine. „Tavaliselt ei jõua ma kohvigi lõpuni juua, kui juba ta käsutab, et tõmmaku ma diivanvoodi lahti,“ naerab elumees. „Miks mitte, kaks korda ma seda omale öelda ei lase. Kuigi tõele au andes ma ise eriline kähkukate mees ei ole. Tahaks pigem muusika mängima panna ja vaikselt sättida.“

Debatt puudub
Et Mairest suuremat asja vestluspartnerit pole, ei häiri Uunot kaugeltki. „Olen alati öelnud, et naine ei peagi mehest targem olema. Ka kehakaal mulle korda ei lähe, oluline on vaid, et naine minust pikem ei oleks. Teisest küljest, voodis on kõik ühepikkused…“ laskub spetsialist analüüsi radadele.
Eks ole ju imelihtne lahke proua külalislahkust nautida ja tema üle salamisi alatult lõõpida, aga kui tunneks huvi ka sellise mentaliteedi tagamaade vastu?
Tuleb välja, nagu sellistel puhkudel tihtilugu ikka, et Lill on läbi elanud erakordselt raske lahkumineku. „Asi on selles, et seaduslik abikaasa Vladimir osutus homoks, kuigi tegi minuga kaks last valmis,“ põrutab Maire ausalt ja otse. „Heitsin ta sellepeale välja, kuigi ta elab kahjuks jätkuvalt lähedal, minu ema korteris Suures kaares.“

Ogar kogumiskirg
Ning ega asi olnud üksnes omapärastes seksuaalpraktikates. „Ahistas mind omajagu: vedas igasugu vanakraami ja muud prügi meie keldrisse, garaaži ja tühja tuppa. Täiesti segane ikka! Seepärast olekski hea, kui mul ikka mehed majas on, kes kodu hoiavad,“ selgitab Maire edasi.
Uuno-sugused, kes kogetust ajakirjandusse pasundama tõttavad, pole samas seaduslikust mehest oluliselt paremad ja parema meelega lahke proua neid enam ei võõrustaks. „Uunoga ma enam ei maga,“ tõotab ta. „Vangi tuleks sellised panna.“

Vastu tahtmist giidiks
Hoopis enam hõiskab süda tumedaverelisemate täkkude järele, kes ikka linade vahel, mitte tintlas säravad.
Eriliseks lemmikuks on turkmeeni päritolu Farid. „Kahjuks on tal endal naine olemas ja jõuab minu juurde harva,“ kurdab Maire.
Kõik võikski ju olla imeline, kui kogu majakompleks ühes kõrvalhoonetega Mairele kuuluks, kuid nii see kaugeltki pole. Majanaabritel tuleb ikka ja jälle pisiperele selgitada, miks tädi Maire juurde aina uus onu trügib.
„Oma kuulutustega on Maire meile paraja karuteene teinud. Mehi käib omajagu. Keset ööd on joodikud, ajaleht näpus, minu ukse taga ja küsivad juhiseid,“ pahandab naabrimees Martin. „See ei ole tegelikult normaalne.“



Vaadatud 1567 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Kohva

Külastage minu Pruuniaugu gaytalu Viinahaual.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi