Üheöösuhe viis mehe seitsmendasse taevasse

06.06.2021 23:35
Mati Lootus Illustreeriv foto
Kommentaarid
8
Foto:

Kahes abielus pettunud mees sai korraga aru, et kõik naised pole kaugeltki mitte ühesugused. Kas ta aga julgeb selle teadmisega midagi peale hakata?

Peeter jõudis oma alalisse kala­püügikohta Riitsaare järve soppi täpselt õigeks ajaks. Esimesed päikesekiired kuldasid üle veepeegli ja panid selle siin-seal kaunilt sillerdama. Pisut kaugemal lõi haugipoiss jõuliselt sulpsu ja kaldaäärses roostikus võis aimata särjeparve hommikutantsu.
Peeter pani ussi konksu otsa, sülitas vanaisa kombe kohaselt sellele peale ja viskas õnge kõrkjapuhmastiku taha vabasse vette. Tal oli seljataga magamata öö ja pikk sõnasõna naisega,mis lõppes uksepaugutamise ja vähkremisega elutoa diivanil.

Naine jättis mehe unarusse
Varahommikul pani  ta autole hääled sisse ja põrutas järve äärde närve rahustama.
Peeter oli abiellunud keskkooliaegse klassiõe Piiaga kümme aastat tagasi. Mõlemad olid ühe elukarusselli ringi juba ära teinud, oma esimese tuhinaga võetud kaasadest lahku läinud ja pärast pausi uues koosseisus pereelu jätkanud. Piial oli kaasa võtta ka viiene Rasmus, Peetri tütreke Gerli oli aga jäänud ema juurde.
Elukogemusi oli mõlemal omajagu, hingehoidu ja tarkust aga vähevõitu. Sestap istuski nüüd Peeter kalavetel, põrnitses õngekorki ja mõtiskles elu üle. Nende elu Piiaga oli kulgenud ligi viis aastat üsna ladusalt. Naine oli hea kokk ja hoidis ka kodu korras. Siis aga lasi ennast lõdvaks, vahtis tundide viisi telekast tobedaid seriaale, luges kriminulle ning jättis mehe oma huvide ja soovidega täiesti unarusse. Ka voodielu muutus ebaregulaarseks ja päädis peagi täieliku rutiiniga.  
Peeter kohtus sõpradega ja kuulis, et ka mitmel neist on oma naistega samad mured. Algul on asi huvitav, aga siis tuleb aeg, kui leek vägisi kustuma hakkab. Poeedil on õigus, kui ta kirjutab: „Puid lisaks lõkkesse, kuid paik on justkui neetud, mu mets on raiutud ja langid tühjaks veetud.“

Hädad algavad võrdlusest
Muidugi on igal suhtel kaks poolt ja häda algab siis, kui üks neist läheb mugavustsooni ja arvab, et mesinädalad kestavad iseenesest  elu lõpuni. Klassikul on õigus, kui ta meile südamele paneb: „Et elu armastada, peab armu elustama...“
Ole tegus ja loov ning pühendu rohkem perekonnale. Ära nõua elamusi teiselt, kui sa ise ei vaevu süttida. Kahjuks algavad hädad võrdlustest. Loodus pakub oma valikutega sageli meile ahvatlevaid võimalusi.
Ühel päeval tuli Peetrile kutse kahepäevasele klassi kokkutulekule. Vaevalt et see niisugune tuleb nagu seda näidatakse seksivõtmes kultusfilmides, aga omajagu erootiline ehk siiski...
Peeter ei pugenud küll öö varjus kellegi juurde telki, aga jäi kauaks istuma lõkke äärde  klassiõe Heldaga, juttu jätkus koiduni. Helda oli juba koolis olnud isemoodi tüdruk. Täielik looduselaps. Võttis kassi kooli kaasa, toitis kodus haige tiivaga varesepoega. Ta ei pürginud kõrgkooli juristi ega matemaatiku erialadele, pigem hoidis konserveeritud teadustest hoopis kõrvale. Looja oli talle küll andnud  helge pea  aga ka  „kõhutunde“ – omaduse,mida on  vähestel naistel.

Kutse kõlas sõnadeta
Pärast keskkooli läks Helda EPA-sse metsandust õppima ja pärast lõpetamist tööle puude patoloogina ühte kaugemasse Eestimaa nurka. Pere loomisega ta ei kiirustanud, vaid elas rohkem kaasa teiste rõõmudele ja muredele. Kutsus külla kursaõdesid ja nende lapsi, kes tema juures  laaneparadiisis  ka suvepuhkuse veetsid.   
Nimeks sai ta Metsahaldjas. Tegusamad naised, kelle elu koosnes võitlusest suuremate eluhüvede nimel, ei mõistnud Helda heldivat elufilosoofiat  ja pidasid teda lillelapseks või isegi ullikeseks.
Peeter nii ei mõelnud.  Lõkke ääres veedetud öö ja vastastikune südamete puistamine avas Peetri peas nende tundekambrite uksed, mida ta oma kahe kaasaga polnud kunagi isegi märganud.
Kui klassivennad-õed hakkasid hommikul üle Eestimaa laiali sõitma, küsis Peeter Heldalt luba teda ise koju viia. Sõnade asemel oli otsustajaks naise meelas pilk ja soe käepigistus.

Metshaldjaga võluallikal
Helda kodu oli tõesti Metsahaldja  paiga nime vääriline. Kunagisest metsavahimajast oli lihtsate vahenditega loodud tõeline ürgurg ,kuhu sisenedes ei tahaks sealt enam kunagi lahkuda.
Helda avas üksteise järel oma kappe ja luuke, purke ja karpe ning kattis Peetrile metsaandidest valmistatud roogadest  imelise laua. Järgnes väike rituaalne  söögipalve, kus Helda tänas Metsavana ning tema muinasriigi Flora ning Fauna nähtavaid ja nähtamatuid olendeid andide eest.
Pärast einet mindi ümbrust kaema. Üks eriline paik, mis Peetrile alatiseks meelde jäi, oli kasesalus voolav ojake, puhta ja  mullitava allikaga selle servas. Helda kummardus kaasavõetud kannukesega vee kohale, aga enne anuma täitmist veega peegeldus sealt vastu pikajuukselise Metsahaldja müstilise virvendusvarjundiga lummav nägu.
Peeter tundis, et tema selgroogu mööda jookseb varbaotsteni kerge elektrilöögi taoline surin ning südant ja pead valdab eriline tunne. Kas nii nõiutigi muinasjuttudes võluallikatel  inimesi?

Maagia ja kirelõõm
Peeter jäi Helda juurde ka  ööseks. Metsahaldja koda täitis mingi  imeline  aroom, millist mees polnud kunagi varem  tundnud. Sellel oli eriline mõju, mis  rahustas ja erutas läbisegi.
Et oli suvi, kandis Helda linasest riidest avara lõikega hamet, mille juurde ei kuulunud rinnahoidja ega püksikud. Valehäbil ega variserlikkusel polnud  Metsahaldja elus kohta.
Helda elas loomulikku, lihtsat ja looduslähedast elu. Tal ei olnud nutitelefoni ega teleritki. Suure maailma uudiseid kuulas Helda väikesest patareidega taskuraadiost, liiklusvahendiks aga oli kolleegidelt sünnipäevakingiks saadud kahekäiguline jalgratas.
Järgnev öö möödus kirelõõmas. Muidugi polnud kolmekümnendates Helda enam mingi süütu neitsi, vaid naudinguid tundnud küps naine. Iseasi, kas need olid olnud ikka naudingud? Miks ta siis üksikuks oli jäänud?
Peeter pidi ju tunnistama,et tema kaks naist olid oma tundemaailma mõõdikutel Metsahaldja looduselt saadud erksusest taevatähtede kaugusel. Mees ärkas hommikul vara, jättis täies alastuses muusa andununa sängi unelema, pani suitsu ette ja läks metsasihile jalutama.  
See, mida ta koges Heldaga ühtides, oli andnud talle tiivad. Võinuks Ikarose kombel päikesessse lennata või vähemalt drooni moodi metsa kohale tõusta ja maisele elule naudingute põlengus alla vaadata.  
See, kes ütles, et kõik naised on ühesugused on elus kinnisilmi ringi käinud. Kas ta aga suurele õnnele järgnedes  liiga vara järeldusi ei tee, turgatas äkki Peetrile pähe? Võib-olla tuleks siiski esmalt aega maha võtta?
Üheöösuhe on ennegi mehi seitsmendasse taevasse viinud, aga ka hiljem põrmu tallanud.
Äkki meenus Peetrile luuletus, mida ta väikena oli jõuluvanale  erutusega lugenud:   „Metsas on metsasiht, loodad, et siht viib sihile, sihil on sihtide rist, suunaga neljale sihile.”

Vaadatud 2704 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Tanieela Tripakas

Suhtekorralduse grand old man Muhls teab saladusi.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi