Ülo Vooglaid mõtleb jõudumööda edasi
Sotsioloogiaprofessor Ülo Vooglaid jälgib ühiskonda endiselt uudishimulikult ning peab oluliseks kõlbeliste väärtuste hoidmist.
Millega te praegu, kui juba kõrge iga käes, tegelete?
Mõtlen jõudumööda edasi ühiskonna- , kultuuri- ja hariduselus aktuaalsete probleemide põhjuste üle. Konsulteerin mõnes välisriigis ja kirjutan. Kui tervis vastu peab, loodan kevadeks valmis saada käsiraamatu lapsevanematele ja vanavanematele.
Kuidas te suhtute praegusel ajal poliitika tegemisse ning sellesse, et põhiseaduse kohaselt pole enam ammu kõrgeima võimu kandja rahvas?
Suhtun üha suureneva murega. Olen püüdnud selgitada, miks on vaja senisest enam aduda, et põhiseaduslike õiguste kasutamiseks on vaja olla asjatundlik, hooliv ja nõudlik eeskätt iseenda ja seejärel ehk ka teiste suhtes. Põhiseaduses on suur hulk õigusi, aga mõelgem, miks neid ei saa kasutada. Ühiskond on omamoodi „kahvlis”: ühest küljest, muid võimalusi peale „valimiste” oma soovide-vajaduste-hinnangute avaldamiseks üldse ei ole, aga tegelikult pole ka ettevalmistust sisuliseks kohuse- ja vastutustundlikuks osalemiseks. Pole ka teada, kes peaks vastutama selle eest, et rahvas oleks ühiskonna- ja kultuurielus orienteerumiseks, nagu kaarutlustes ja otsustamises osalemiseks küllalt haritud, informeeritud ja kogenud.
Kuidas olete rahul oma poja Varro Vooglaiu tehtava poliitikaga?
Olen väga rahul. Mis see rohkem rõõmu ikka teha saab, kui näed, et lapsed tahavad ja suudavad jätkata seda, millega ise oled tegelenud terve elu. Üks asi on süvenemine ja vaatevälja avarus, teine asi maailmapilt ja -vaade, milles on teejuhiks tõde. Muidugi näen ja hindan tema tõsidust, visadust, pühendumist, täpsust ja korrektsust...
Kes senistest presidentidest on olnud Eesti Vabariigile kõige õigem ning miks just tema?
Taasiseseisvunud Eestil on olnud kaks presidenti, kes, tõsi küll, olid väga erineva joonega, aga auväärsed. President peab olema usaldusväärne isik! Söandan öelda, et suur osa eestlastest tahaks, et meie president oleks kõlbelise eeskujuna moraalseks kompassiks igas eas inimestele, kogu rahvusele.
Kas peate õigeks ravimiäri poliitikat, kus apteegid saavad mõnd ravimit ühe sendi eest, aga apteegist ostes on nimetatud ravim ja kindlasti paljud teised ravimid kallimad?
See küsimus on küll pigem retooriline, aga vastan ühetähenduslikult: ma ei pea seda normaalseks. Veidi üldisemalt öeldes, tahan rõhutada, et igasuguste isereguleeruvate süsteemide efektiivsus, sh ka riigi efektiivsus, on infrastruktuuri funktsioon. Riiklik infrastruktuur – side, transport, energeetika, kommunikatsioonivõrk, koolivõrk, raviasutuste võrk, kiirabi- ja apteegivõrk peaksid normaalseks peetavas riigis olema rahva omandiks.
Kuidas te suhtute Edgar Savisaare protsessi, et kunagine tipp-poliitik lihtsalt nurka lükatakse?
Savisaare kui rahvajuhi kujunemise, tegutsemise ja kõrvale tõrjumise kohta kirjutatakse tulevikus veel päris palju. Ta oli üks nendest vähestest, kes suutis hoomata riiki ja rahvast tervikuma, eristada ning seostada üldist, erilist ja üksikut, näha süsteeme järgmise astme süsteemide süsteemis. Paraku oli ta juhina ka enesekeskne, väga autoritaarne ja pika vihaga. Tema ümber oli hingamisruumi ja rohkemgi vaid neil, kes olid piiritult ja jäägitult ustavad ning alandlikud.
Mida arvate ja kas olete teadlik reformierakondlastega seotud VEB fondi miljonite dollarite kadumisega? Kas see teema on nüüdseks unustatud?
VEB fondist miljonite dollarite kadumise kohta tean vaid seda, mida saab teada üldsus ajakirjanduse kaudu. Hardo Aasmäe ütles päev enne hukkumist, et ta sai endale asja selgeks. Paraku ei jõudnud ta seda avalikustada. Elame – ehk tuleb teave päevavalgele kunagi, mil neid, kes teavad, enam elavate hulgas ei ole!?
Kas teie arvates võib kuritegu aeguda mõne aastaga, või saab selle aegunuks lugeda siis, kui kurjategijad on käes ja karistus neile määratud?
Argumente on mõlema arusaama poolt ja vastu. Arvan, et iga juhtumit peab käsitama unikaalsena. Mingi reegli kehtestamine võib uurimist sama palju segada kui soodustada.
Soovite ehk midagi ka südamelt ära öelda?
Südamele on kogunenud päris palju, sest pole olnud ei aega ega kohta välja öelda. Öelda oleks vaja nii, et sellest kellelgi ka midagi kasu oleks. Ühiskonnas, kus õigustega ei kaasne kohustust vastutada, pole vaja olla haritud, informeeritud ja kogenud, st pole vaja olla asjatundlik. Teadmistest ei piisa kuskil! Väärtuseks on teadmiste, nende kasutamise oskuse ja arusaamise ühtsus.
Muretsen ka majanduse pärast, sest tean, et majandust ei saa edendada, tegeledes majandusega. Majanduse edenemiseks on vaja tegeleda kõige sellega, millest sõltub majandus. Toimib süsteem. Igal konkreetsel ajahetkel saab tegeleda mingi detailiga. Kellel tervikpilti pole, selle tegevus ei saa kujuneda efektiivseks ja otstarbekaks.