Urmas Espenberg: ­„Riigieelarves kaob raha ei tea kuhu...”

Riigikogu liige Urmas Espenberg selgitab, miks ta oma lahkumishüvitist ei tagasta: „Valisin need, kelle saatus sõltub annetustest.”

Kuidas sind oleks õige nimetada? Pigem kirjanik või ­pigem poliitik?
See on miljoni dollari küsimus, mille üle juurdles ka Andrei Hvostov. Eeskätt ikka inimene, isiksuse teooria kohaselt olen ma mitmekesine persoon. Ehk olen lahkunud Hardo Aasmäe järgi viimane entsüklopedist: võin rääkida poola filmist ja jaapani teatrist, samas ka tervishoiu rahastamisest või pensionitest.

Kui oled harjunud elu jälgima kirjaniku pilguga, kas suudad selle Riigikogus töötades välja lülitada või jooksevad ikka süžeed ja narratiivid silme ees?
Eks nad ikka jooksevad, pealegi tänapäeva nii Eesti kui maailma poliitika on vaat et põnevam ja ilmekam kui teater või kirjandus, filmist rääkimata. Sain kinnitust ka Üllar Saaremäelt, tema arvas sama...

Oma raamatutes kirjeldad inimesi sageli läbi nende seksuaalsuse või psühholoogia keerdkäikude. Kas jälgid sellest aspektist ka neid, kellega puutud töiselt kokku?
Poliitika on vahel nii tuim ja psüühiliselt kurnav, et igasugune seksuaalsus kaob meelest, isegi vaagida abielu. Ikka rohkem paragrahvid, regulatsioonid ja erinevate seisukohtade võitlus jooksevad silme eest läbi. Kindlasti on kõikidel saalisviibijatel oma isiklik elu, kuid sellest me suurt ei tea ja see jääb kõik kuskile väljapoole.

Mis värk selle lahkumishüvitisega on? Kui Mart Helme ministritoolilt Riigikokku naasis, sattusid sel teemal kohe ajakirjanduse tähelepanu alla?
Mul polnud aimugi, et pärast lahkumist saan üsna varsti tagasi­kutse, kui Alar Laneman siseministriks peaks saama. Sain seadusega määratud hüvitise brutos 25 000 ja maksud maha jäi 20 000 ning hakkasin juba mõtlema, kuhu tööle või mis edasi. Olen asendusliige ka Tallinna volikogus, kus kuutasuks on miinimum – 500 miinus maksud. EKRE liikmed maksavad ainsana Riigikogu liikmetest oma taskust kinni ka autoliisingud, mul see 366 eurot kuus ja kui töötuks jääda, on seegi probleem.
Kui tuli uudis, et võiksin naasta üsna ruttu, hakkas meedia juba lahkama, mis ma selle rahaga peale hakkan. Otsus oli aga sisemine ja kindel – enamus raha tuleb tagastada, aga otsustasin, et mitte riigieelarvesse, kus ta ei tea kuhu kaob, vaid hoopis heategevuseks, et abivajajad saaks kiirelt abi kätte. Nüüd ootan Lanemani ametisse kinnitamist, et asi lõpuni viia. Valisin välja need, kelle saatus sõltub tihti annetajatest...

Oled sa jõudnud otsustada, mida enda lahkumis­hüvitisega teed?
Teen sihtannetuse Tallinna Lastehaigla toetusfondile. Mul on isiklik põhjus neile tänulik olla. 2005. aastal, kui sündis enne­aegselt ja hingamispuudulikkusega mu kolmas laps Melissa, aitasid Lastehaigla arstid ja õed ta kenasti tagasi elule. Kiir­abiarsti sõnul oli null protsenti elulootust. Mu tütar on nüüdseks sirgunud tubliks neiuks, kes käib Tallinna Reaalkoolis ja minul on aeg heategijatele head tagasi teha.
Samuti annetan Eesti Sünnitusmajade toetusfondile ning lisaks Eesti Vähiliidule. Mu abikaasa on õde vähiraviosakonnas ja ta näeb ja räägib mulle iga päev nende inimeste kannatustest. Vähiravi on kallis ja Eesti riigil napib vahendeid kallite ravimite hankimiseks, samuti ennetustööks. Isegi kui me ostaks moodsaid uue põlvkonna vähiravimeid välismaa tootjatelt koos Läti või Leeduga, sellestki ei piisa, peaksime kaasama kas Poola või Soome.

Mis on sinu jaoks kõige olulisemad teemad, millega oled Riigikogus tegelenud ja millega plaanid edasi tegeleda?
Sattusin Riigikogu sotsiaalkomisjoni juhuslikult, kuigi minu spetsialiteet olnuks kas kultuur või eluaeg huviks olnud välispoliitika. Aga mulle meeldib ja meil on palju häid ning toredaid inimesi seal koos. Ehkki vaated on erinevad, saame hakkama.
Muretsen enim meie arstiabi jätkusuutlikkuse üle, sest senine süsteem on aegunud ja Haige­kassa võlg aina kasvab. Meil on ka suur tervise­kindlustamata inimeste hulk. Minu arvates tuleks kaasata tervisekindlustusse nii riik, tööandja kui ka inimene ise ja edendada ka rohkem alternatiive erasektori näol, sest ravi­järjekorrad lähevad aina pikemaks ja see ei ole normaalne.
Minu teiseks murekohaks on pensionärid ja vanemate või puuetega inimeste hakkama­saamine. Näen seda kõike oma 88aastase ema pealt, kes kaotas ammu mehe, st minu isa ja vajab tuge. Ta liigub veel ise ja on tubli, kuid mida teha lamajate või raske puudega inimestega, kellel pole isegi lähedasi? Ka pensionid on liiga väikesed... Tuleb mõelda, raha ei teki seinapraost ja COVID-19 on riiki ja majandust räsinud ja räsib veel.
Kui lähen tagasi, siis ikka sotsiaali, endise diplomaadina on Mart Helme tegusam välis­komisjonis. Eesti keele õppe erikomisjoni liikmena olen välja töötanud rea meetmeid, mida tahaks hakata ellu viima. Lisaks juhtisin terve 2020 Balti Assamblee heaolu ja tervishoiu komisjoni, viimases osas rohkem videosildade kaudu, seegi avardas maailmapilti ja seda, kuidas Balti riigid saaksid ­rohkem kokku hoida

On sul selle töö kõrvalt aega ka ilukirjandusele, olgu ­lugeja või kirjutajana?
Ausalt öeldes ei ole. Pere ja emaga tegelemine ka veel, samuti on üsna soiku jäänud töö erakonnas. Aga on ju olemas õhtud ja ööd ning kergemad ­perioodid suvel ja jõuluvaheajal, kus saab kirjutada. Uus poliitikateemalise romaani käsi­kiri on toimetamisel ja lihvimisel, aga millal kirjastusele üle annan, täpselt veel ei tea. Teos käsitleb peamiselt 2015-2017 pagulaskriisi, Euroopas ja Eestis, mis pole tegelikult veel ka nüüd lõppenud, samuti poliitilist võitlust 2015-2019 ja seda rohkem inimlikust vaate­vinklist, läbi vastanduvate konservatiivi ja liberaali elukäigu.
Mis on sinu jaoks pingelise töö kõrval parimaks tasakaalustajaks ja puhkamisvõimaluseks?
Mulle meeldib väga reisida, kuid kroonviiruse epideemia tõttu on see pea võimatu. Meestele omast militaarkirge saan välja elada Eesti Reserv­ohvitseride kogu üritustel ja asjadel, harrastan ka Hiina võitlus ja keskendumisala Tai-jid, kuid sellega jätkan peale koroona vaibumist ehk uuel aastal. Kodus meeldib aiatöö ja muruniitmine, mida talvel pole, ka on aina enam hakanud meeldima koduses end maja­pidamises ja ehitustöödes proovile panna. Nìi panin suvel koos sõbraga aiamajale uut katust, olen sõber kõikide remondi-, elektri-, kütte- ja santehniliste töödega. Vahel tuleb siiski pöörduda spetsialistide poole.