Usk tegi aktiivse seltskonnadaami vaikseks omaette olijaks

12.02.2017 18:35
Mariina Rein
Kommentaarid
1
Foto:

Usulise ilmutuse saavad tihti inimesed, kelle elu on teinud traagiliseks lähedase kaotus või kes on ise oma elu nii ­keeruliseks elanud, et vajavad edasielamiseks suurt ­muutust ja loodavad selleks kõigevägevamalt abi saada.

Anne elas nii tervet ja huvitavat elu, et see elu küll kellegi silmis muutmist ei vajanud.
Anne oli kümmekond aastat abilelus olnud toreda vaikse ametnikuga, kõigi tuttavate meelest tõesti hea ja tööka mehega. Neil oli üheksa-aastane tütar. Ei näinud keegi neid tülitsemas ega lapsega riidlemas. Ju too ei vajanud n-ö kõva kasvatust. Anne mees ei olnud ei viriseja ega pidutseja.

Mis küll suvel juhtus?
Anne ise oli küll koolipõlvest saati aktiivne naine ja ka pidudel käija. Kooliajal tegi ta palju sporti ja käis ka võistlustel. Hiljem, pärast kooli lõpetamist, käis laulukooris, siis rahvatantsus, et kaks õhtut nädalas oleks nii toredat seltskonda kui ka trenni.
Aga siis lühikese ajaga ühe suve jooksul revideeris ta oma ellusuhtumist nii põhjalikult, et pärast puhkuste perioodi oli naist raske ära tunda.
Kõigepealt selgus, et ta ei saa enam tantsuringis käia. Kaaslased olid päris kurvad, sest ta oli ju tore ja seltskondlik inimene ning uut inimest polnud kerge leida. Seda imelikum oli Anne samm, sest nad ei saanud täpselt teada, mis olid need isiklikud põhjused, miks niisugune meelelahutus enam ei sobinud Annele. Ikka arvati mingit suguvõsa tragöödiat.

Uued taandumised seltsielust
Kui aga Anne ütles, et usk ei luba tal enam ka kontserdile tulla, sest see on liiga kerglane ajaveetmine, siis oli asi selge.
Nüüd juba endised tantsukaaslased üritasid Annet sünnpäevale kutsumise kaudu endi sekka tagasi meelitada, aga see oli lootusetu ettevõtmine. Ta lihtsalt ei käinud enam seltskonnas.
Üsna pea, kui töökaaslased, nagu tavaliselt, eelmise õhtu telesaateid arutasid, selgus, et Anne ei räägi enam kaasa. Ta põhjendas, et tema ei vaata enam telerit, sest tema meelest on nii parem. Et laps saab küll oma lastesaateid vaadata, aga neid mehega ei huvita see teema.
Kui töö juures on lõunapaus, siis paljud lähevad koos sööma ja ajavd niisama klatšijutte. Varem liitus ka Anne meelsasti seltskonnaga ja võttis vestlustest osa, aga enam mitte, sest temale ei meeldivat niisugused jutud.



Isiklikku vapustust ei ole selgunud
Kõige kummalisem ei ole tagantjärele enam Anne muutumine, vaid selle muutumise põhjus. Küsimus, mis võis selle taga olla.
Töökaaslased on püüdnud ikka igasuguste keerdküsimuste kaudu välja selgitada seda isikliku elu vapustust, mis Annesse nii suure muutuse tõi, aga ei ole midagi teada saanud. Peale selle, mis Anne ise räägib, et ta elas varem lihtsalt valesti ja patuselt.
Eriti suurt imestust põhjustas Anne käitumine seejärel, kui ülemus oli andnud talle töökorralduse, millele ta julges esialgu vastu vaielda, et saab ju teisiti ja hoopis nutikamalt. Kõik olid nõus, et Annel oli õigus, tema aga põdes, et kuidas ta niimoodi vastu hakkas. Ütles, et need, kes meid on pandud valitsema, nendega ei vaielda ja neil on alati õigus.
Selline jutt tegi juba kurvemaks, aga kui inimesele niisugune elu meeldib, las ta siis elab niisugust elu. Liiga ta ju kellelegi ei tee. Anne on suuresti end teisetest isoleerinud, aga ta paistab õnnelik ja rahul.
Nüüd käib ta kirikus juba terve perega, koos mehe ja tütrega. Ja ka tütar ütleb, et kui pühapäeval jääb kirikus käimata, siis ta tunneb, et hing ei ole rahul ja tal ei tule hea nädal.
Kõik ikka loodavad, et saavad teada, mis tol suvel juhtus. Või siis ei olegi midagi teada saada. Lihtsalt hakkas uskuma ja ongi kõik.

Vaadatud 1215 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
ants

Arvata on , et temast sai Jehoova Tunnistaja

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi