Uskumatult meeldiv seiklus aknal rinnutanud naabrinaisega
36aastane Kristjan oli paar aastat tagasi lahutanud abielu ja leidnud endale hiljuti toreda sõbranna, kellega ta koos elama ei kiirustanud.
Algklassides käiv laps on ka Kristjaniga samas trepikojas korrus allpool elaval Kristjaniga samaealistel Margitil ja tema mehel Ragnaril. Kuna kõik elanikud olid majja koos kolinud, siis hakati tervitama ja suhtlema. Kristjan suhtles Margiti ja tema mehega siis, kui nad vahel maja ees kohtusid. Sõbrad nad ei olnud ja vastastikku külas ei käinud.
Aknal naine vaatab
Kevadel kestis üle kuu aja periood, kui Kristjanil oli töös üks pingeline projekt ja ta tuli sageli koju õhtul kümne või üheteistkümne ajal.
Ükskord parkis ta õhtul auto maja ette oma kohale ja nägi, et Margit on toetunud aknalauale ning vaatab läbi lahtise akna välja. Kristjan lehvitas ja tervitas. Margit tervitas vastu ja saatis pilguga Kristjani maja välisukseni.
Järgmisel hommikul pool üheksa ajal viis Kristjan kõigepealt prügikoti prügikasti ja tuli siis auto juurde. Samal ajal väljus Margit prügikotiga ja ütles naeratades, et naabril on pikad tööpäevad. Kristjan ütles, et mõned nädalad on väga pingelised, aga see läheb mööda. Margit ütles, et kui on kevad, siis on ka hinges jõudu vastu pidada. Hetkeks tekkis vaikus ja Kristjan hakkas autosse istuma. Margit ütles siis: „Ma olin eile täiesti üksi kodus.“
Vaatas naist uutmoodi
Kristjan vaatas juba autos istudes naisele otsa ja naeratas ning lehvitas sõitma hakates. Tee peal mõtles ta, mida see lause nüüd tähendas. Igatahes arvas Kristjan, et ta poleks pidanud naise lausele nii uimaselt reageerima.
Kristjan polnud kunagi varem vaadanud Margitit kui kena ja ahvatlevat naist, vaid ikka kui naabrinaist, kellel on mees ja laps. Nüüd oli teisiti. Ta oli isegi kurb, kui Margit aknal ei rinnutanud.
Elu läks edasi, päevad ja nädalad möödusid. Päevad läksid veel soojemaks ja pikemaks. Kristjan ei tulnud enamasti enam nii hilja koju.
Vahel, kui Kristjan maja ette autot parkis, oli Margit akna peal ja tervitas ka. Kristjan tervitas teda soojemalt ja vaatas kauem üles, aga nii see jäi.
Hommikuti maja ees nad enam ei kohtunud. Aga Kristjan juba lausa igatses Margiti järele.
Julge kutse
Ükskord tuli Martin jälle õhtul kella 10 ajal. Margit oli tema autost väljumise ajal lausa poole kehaga aknast väljas ja vaatas Kristjanit. Kristjan lehvitas ega öelnud midagi. Kui ta oli majale lähemale läinud, nii et teistest akendest enam teda ei näinud, viipas ta Margitile käega kutsuvalt, et tule minuga.
Kistjan läks trepist üles ja Margiti uksest möödudes süda tagus juba väga kõvasti. Naine polnud pärast tema viipamist midagi öelnud, vaid oli pea sisse tõmmanud. Kas ta mees ja laps olid kodus? Kristjan oli ootusärev, aga samas oli tal natuke ka piinlik selle jultunud kutse pärast abielus naabrinaisele.
Kristjan värskendas end vannitoas, vahetas riided, istus diivanile ja vaatas vaikuses aknast kevadist taevast. Viie minuti pärast koputas keegi vaikselt uksele. See oli Margit, kes kiiresti tuppa lipsas. Ta oli ümber riietunud ja oli aru saada, et tal polnud pesu seljas.
Kas see kordub?
See oli nii ilus õhtu, et Kristjanil oli tunne, nagu ta oleks Margitit mitu aastat ihaldanud ja nüüd lõpuks oli naine nõus temaga olema. Nad lebasid kaua teineteise kaisus, kuni selle idülli lõpetas Margit tütre telefonikõne. Pärast seda pani Margit oma vähesed riided selga, kuulatas ukse taga, ega kedagi koridoris liigu ja lippas oma korterisse.
Pärast seda õhtut on Kristjan paar korda kohanud ka Margitit üksinda, aga naise käitumisest ei paista kuidagi välja, et neil mingi saladus oleks. Kui, siis lahkudes tavalisest pikem pilk on see, mida varem pole olnud.
Kristjan mõistab täiesti naist, kui see tahab oma seikluse unustada või hästi sügaval mälestustes hoida. Ka Kristjani suhe oma sõbrannaga ju jätkub ja kaunis seiklus naabrinaisega ei sega seda sugugi. Siiski loodab Kristjan Margitit veel kutsuvalt aknal ootamas leida, kas või uuel kevadel.