Vaata enda sisse

Ma usun et paljud on öelnud või kuulnud öeldavat; “Issand, ma ei julge!“ Võtame näiteks situatsiooni, kui sõber kutsub sõpra lennureisile või kuhu iganes, mis on sõbra jaoks hirmudega seonduv.

Hirm on kurja jõud. Kui tunned pidevalt hirmu – elad negatiivse energia meelevallas, mis tekitab masendust, halvimal korral depressiooni, millel võivad olla veel kurvemad tagajärjed, sestap peaks iga indiviid vaatama enda sisse ja tegelema probleemiga, tegelema hirmudega, mis tema tervist ­laastavad.
Samas, kui lahata fraas; „Issand, ma ei julge!“ lahti, võime seda mitmeti tõlgendada, üheks võimalikuks tõlgenduseks on pöördumine issanda poole, millele ilmselt hirmude küüsis elav inimene neid fraase välja öeldes ei mõelnud, ei tulnudki üldse sellise tõlgenduse peale. Need sõnad vupsasid üle ta huulte juhuslikult, enamasti jäävad sellised fraasid külge lapsepõlvest, neid on lausunud meie vanemad või vanavanemad, ei ole vahet kas ateistlike vaadetega hõimlased või jumalausklikud. Ilmselt ka nemad ei mõtle fraasidele süvitsi. Samas eksisteerib siin ilmas sõnumine, kuigi see on teine teema, on igal sõnal ja mõttel ka jõud. Ma ei taha vihjata tõigale, kas issand kuuleb või kuulis seda appihüüdu või mitte, aga sõnumisele mõeldes, võis kuulda.
Sõna, kui teda pidevalt korrutada, hakkab oma elu elama, hakkab aktiivset elu elama, mille peale enamus indiviide üldse ei tulegi. Alatihti on ka negatiivstel sõnadel suur jõud ja vägi, vaata et tugevam võime, kui positiivsetel, sestap peaksime sõnadega väga ette­vaatlikud olema. Ei, ma ei sunni ega õpeta kedagi vaikima, pigem vastupidi, just avatud hingega inimesed ei kogu endasse seda negatiivse energia kogumit, justkui suurt musta kera, mis teatud aja pärast võib lõhkeda ja paisate segi kogu elu, ka meie endi ootused ja lootused. Minu kogemuste põhjal on negatiivsuse meelevallas introvertsemad inimesed, ekstraverdid on õnnelikumad, aga ma ei taha kellelegi näpuga näidata, jagan vaid oma kogetut.

Sõna jõud ja bumerang
Võtame näiteks situatsiooni kus üks inimene kurdab teisele, et talle on liiga tehtud ning teine inimene, ilmselt kaitseinstinktist, sajatab „värdjas!“, mõtlemata selle sõna tagajärgedele. Ta ei oska aimatagi kuidas see negatiivne sõna võib tekitada bumerangi efekti ja tulla tema elu laastama. Kui inimene näeb värvide asemel vaid musta (valget) siis ilmselt on negatiivne energia ta enda meelevalda võtnud. Ta ei saagi näha värve, sest neid lihtsalt ei ole ta elus. Ma ei pea siin silmas neid, kes on värvi­pimedad, pean silmas neid, kes oskavad näha vaid negatiivet maailma. Aga negatiivsust ­tekitavadki needsamad hirmud, mis on su endasse haaranud ja elavad sinus aktiivset elu. Sestap tuleks endaga rohkem tegelda, võtta aeg maha ja vaadata enda sisse, mitte näha kolli seal kus seda pole iial olnudki.
Neutraalne energia laseb elada. Negatiivne energia (nagu ka positiivne) külvab negatiivsust ja me ei saagi ühel hetkel aru mis meiega toimub, süüdistame oma ebaõnnes teisi, tihtilugu just kõige lähedasemaid inimesi, ega näe taga­järgi. Isegi siis ei näe, kui kurvad tagajärjed on käes, ikka näeme süüdi olevat teised. Sestap peaks iga inimene tegelema enda ­hirmude vabastamisega, mitte salvama ja maha tegema kunagise ellu­jäämise õpetaja Luule ­Viilma soovitusi, ega ka mitte teiste heasooviluke inimeste juhnööre. Eks neid õpetajaid ole ka ajaloost võtta. Üks minu vaieldamatu lemmik on muidugi Osho, kelle vaba maailm köidab väga paljusid, kes ei suru oma õpetustega inimesi raamidesse, annab pigem vabad mõtted ja käed, et inimene leiaks ise üles oma tee, oma raja.

Elumustri muutjad
Ka andmine ja võtmine võiks olla tasakaalus, mitte ei pea olema. Kui me tunneme, et peab, hakkame vääriti mõtlema ja see mõte jääb meid justkui raamidesse suruma. Jah, paraku väitel „ükski heategu ei jää karistamata“ on tõepõhi all, aga siin mängib taas rolli sõnumine ja mõttemaailm. Kui sa pidevalt kordad seda fraasi, hakkab see nagu painaja su meeli endasse haarama ja sa jääd nagu mõtteisse kinni. Pigem mõtesta see fraas enda jaoks ümber, kasvõi nii: „­ükski heategu ei jää tänamata.“
Mind ajendas seda kõike kirja panema elu ise, nagu ikka. Kadedust on maailmas paraku liiga palju. Ma ei taha hakata siin rõhuma pandeemia peale, mida siiani ei ole kontrolli alla saadud. Juba enne pandeemiat oli inimkond hirmul, kas siis ette tundes või ise endale raskusi külge pookides. Jah, mitte keegi ei ole ideaalne, ühiskond ammugi mitte, aga just meie ise saame ühiskonna ja endi heaolu hüvanguks palju ära teha. Meie ise oleme on elu ja elumustri muutjad. Mitte keegi teine ei ole!
Üks mu tuttav kurtis hiljuti kuidas teda häirib üks inimene, kuidas see häiriv inimene tahab kõiki ja kõike tasuta. Huvitav miks see mind ei häiri? Miks ma pigem tunnen rõõmu, kui tal õnnestub vajalikud asjad saada? Teame ju mõlemad, et neid asju vajab ta ühiskonna hüvanguks, mitte enda külluseks. Mind ei häiriks ka see, kui ta vajaks neid enda heaolu hüvanguks. Sellised situatsioonid panevad minus n-ö ohutule vilkuma. Selle asja nimi on kadedus ja kadedus tuleb ka esile siis, kui inimeses on liiga palju negatiivset energiat. Selliselt tundvatele inimestele tahakski ma öelda: „vaata enda sisse!“ Tänan tähepepanu eest!