Väikelaste ema salajane kaksikelu

Marit (26) ja Jaanus (32) tutvusid rohkem kui 8 aastat tagasi. Olenemata suurest vanusevahest leidsid noored ühise keele ja hiljem ka õnne, vaikselt koliti kokku ja alustati pereelu elamist. Peod jäid seljataha ja keskenduti ühisele kodule ja lastele – kahele imearmsale tütrele.

Lastekasvatamine ja pereelu sai hoopis uue tähenduse, kui koliti Õismäe üürikorterist Nõmme mändide alla päranduseks saadud majja. Uus kodu oli küll vana ja räämas, aga ikkagi oma.
Tuba toa järel hakati seda taastama ja elu läks oma tavalist teed pidi kindlalt ja õnnelikult edasi. Marit oli lastega kodus, pidas titeblogi, surfas internetis ja vaatas, kust saaks soodsamalt lastele riideid. Jaanus käis tööl ja vaatas, kuidas saaks soodsamalt ühine kodu taastatud.
Väliselt oli kõik hästi ja paljud tuttavad kadestasid noort perekonda.

Ehitajast sõber
Kuna Jaanus pidas kaugsõiduautojuhi ametit, siis polnud tal aega kodus ehitada ja remontida, ka oskustest jäi puudu. Seega otsustas ta abi paluda oma sõbralt Erikult, kes oli kuldsete kätega ehitusmees ja oskas nii sise kui ka välitöid.
Erik käis neil tihti ka oma perega külas, seega läbisaamine oli neil lähedane, tegemist polnud küll päris parimate sõpradega, aga siiski esimese ringi tuttavate ja lihtsalt heade sõpradega. Teadsid nad ju teineteist juba kümmekond aastat.

Remontis kodu ja laste ema
Omavahel tehtigi suusõnaline leping, et Erik käib nii kuidas saab ja teeb nii palju kui jaksab, ühesõnaga jooksvalt.
Aastaga said valmis köök, kaks tuba ja natuke fassaadi, kuid siis hakkas ehitus venima, kuigi sõber viibis ikkagi tihti objektil ja tagantjärele analüüsides isegi liiga tihti...
Jaanus ei osanud midagi kahtlustada. Selle peale, et kahe väikese lapse ema elab kaksikelu peresõbraga, kellel on ka oma pere, poleks Jaanus tulnud küll isegi oma kõige hullemas unenäos.
“Nägin küll, et nad hästi läbi saavad, aga ei osanud midagi halba sellest arvata, Marit oli alati rääkinud, et mees ja naine saavad väga hästi head sõbrad olla ja tõi alati näiteks enda ja Eriku. Võib-olla olin ma tõesti lihtsalt liiga usaldav, aga sa ei tule ju selle peale, et su nii lähedane sõber hakkab su väikeste laste emale ligi ajama. Hiljem on lapse ema lausunud, et ta oli lastega kodus olemisest nii depressioonis, et pidi lihtsalt kellegi teisega olema, sest temal ei olegi olnud kunagi ühtegi teist partnerit peale minu,” jutustab mees.

Tunded vastastikused
Ka sõber ei salga ja tunnistab, et ühine remonditöö viis neid kokku. Ta õpetas ta Maritit tapeetima ja seinu värvima ning sedasi see säde tekkis, tunnete vastu ei pidanud saama, kinnitavad mõlemad ühest suust.
Oma pere jätmine ei olnud Erikul raske, kuna ta polegi oma naist kunagi armastanud, oma sõnul oli ta “lihtsalt kunagi ammu jaanipäeva ajal suvalise lolli paksuks pannud ja lapse pärast ning suurest mugavusest jäi temaga kokku elama”.
Jaanus jutustab: “Selline salaelu kestis peaaegu kaks aastat. Kui mina olin sõidus, tegi Erik meil “remonti” ja et asi kahtlane ei tunduks, käis ta ka vahest oma perega meil külas ja tegime koos sauna. Ta oli mulle igati toeks ja sõbraks, patsutas ka tihti õlale.”

Lapsed segaduses
Vähe sellest, et suhe on läbi saanud, tuleb vanematel seista vastamisi laste küsimustega ja see pole kerge ülesanne.
“Pärast sellist valet ja reetmist ei olnud raske ära tulla, pigem on murekoht segadus laste peades. Kõik need küsimused, et issi, millal sa koju tuled ja miks onu Erik meil magab, seda ei ole kerge kuulata, eriti nii väikeste ja süütute laste suust...
Lapsed käivad muidugi minu juures hea meelega, kõige väiksem on rohkem emaga, aga suurem on igati hea meelega minu juures,” kinnitab Jaanus ja ütleb, et ei teagi, kuidas ja mismoodi elu edasi läheb ja kas ta sellest kunagi üldse üle saab.
“Eks elu läheb jah edasi, aga mis hinnaga ja kuidas, seda ei tea,” ohkab ta.

Sõbrad kiidavad takka
Kõige rohkem üllatub Jaanus selle üle, et mitte keegi ta sõpruskonnast ei mõista sellist reetmist ja topeltelu elamist hukka.
“Tuttavad patsutavad veel õlale ja kiidavad takka, et hea, et õiged inimesed teineteist leidsid. Ka mu laste ema ise kinnitab, et on teinud õige otsuse ja veendub selles iga päevaga järjest rohkem ja ei kahetse midagi, mida teinud ning mitte keegi ei saa nende õnne lõhkuda.
Kuid kas valele, petmisele ja pere lõhkumisele üles ehitatud suhe on siis tõesti seda kõike väärt? Mida ütlevad lapsed suureks saades? Kas see ongi tõesti õnn? Eks seda näitab aeg,” arvab Jaanus.