Valguse püha

Jaanipäev on Eestis üks kõige vanemaid ja oodatumaid pühasid. Jaanipäev 24. juunil ja jõululaupäev 24. detsembril on eestlaste kaks kõige tähtsamat ja vanemat kalendritähtpäeva. Need mõlemad on aastaringi pöördepunktid, mis asetsevad n.ö. teineteise vastas.

Sel aasta kõige valgusküllasemal ajal suunduvad inimesed loodusesse, et nautida kaunist aastaaega sõprade ja perekonna seltsis. Meie esivanematel siin põhjamaal, kus pimedat aega oli rohkem kui valget, olid need pühad väga tähtsad ja nendega on seotud väga palju kombeid ja uskumusi. Hiljem juba ristiusu ajal, on mõlemad päevad saanud omale ka väärilised kristlikud kangelased. Nii nagu jõulud tähistavad Kristuse sündi, on jaani päev tema ettekuulutaja Ristija Johannese sünnipäev.

Suvine pööripäev
Jaanipäeva paiku õitseb kogu loodus ennastunustavalt ning pikad päevad ööle ruumi ei anna. Päike loojub hilisõhtul ja ööd päris pimedaks ei lähegi, maad katab vaid videvik. Suvine pööripäev ehk suvine päikeseseisak on ööpäev iga aasta 20. või 21. juunil, mil kogu põhjapoolkeral on päev kõige pikem ja öö kõige lühem. Selle aasta suvi algab 21.juuni varahommikul, mil Päike asub seniidis põhjapöörijoone kohal. Sellest päevast hakkavad ööd taas pikemaks ja päevad sammhaaval lühemaks minema.
Setu piiril räägitakse pühast Jaanist niipalju, et ta Mäksi küla juures kivi otsas istunud, kingi jalga pannud ja rahvast aidanud ning ojas ennast pesnud. Kivil nähtud kaua aega ta istumise kohta. Seda kivi hüütakse „Jaani kiviks“. Selle kivi juures käib jaaniööl palju väge koos ohverdamas ja palumas. Suurem jagu ei tea uuemal ajal enam, kellele nad ohverdavad, kuid kõik sihib ikka apostel Johannese austamise poole. Aupaklikult istub kokkutulnud rahvaparv püha kivi ümber, teised panevad vahaküünlaid kivile põlema ja toovad nende kõrvale ohvri anda: võid, kohupiima, mune, sukki, kindaid, paelu jne. Hiljemini palutakse ja antakse annid sinna kokkukogunud kerjajatele. Pärast ohverdamist lähevad mitmed veel ojasse suplema. Piimasaaduste ohverdamisega loodetakse karjale sigidust. Muidugi pöördakse vahel palvega Jaani poole: „Puhas, püha Jaanikene! Hoia minu karjatõbrast kodu tullen, kodu tullen, karja minnen! Õpeta sa puhma taaden, karja haljast haina sööma, hoia mõtsan kahju eest, mõtsan kurja eläjä eest! Puhas, püha Jaanikene, luba lehmile piima! (Wiedemann, Aus dem inn. u. ä. L., l. 416).
Jaaniööl tuleb iseäralik elu loodusesse. Puu kõneleb jaaniööl puuga, loom loomaga, lind linnuga. Puud ja loomad tunnevad tulevikku; tuleviku juhtumistest räägivad nad tihti jaaniööl. Ainult targad mõistavad nende juttu ja saavad sedaviisi tuleviku saladusi teada. Selle tarkuse võib ka see kätte saada, kes ussikuninga harja ära sööb. Lilledki ajavad lilledega jaaniööl juttu ja rohi kuulutab sahisedes oma tähelepanemisi rohule.
Jaaniööl ja jaanihommikul näitavad endid näkid hea meelega. Veevaimud ilmuvad veest, mängivad kannelt, laulavad ehk pesevad endid. Uppunud hinged astuvad veeriigist välja ja peavad vee pinnal rõõmupidu. Jaaniööl antakse surnutele tihti voli mitte ainult kodu käia, vaid ka mööda maailma rännata ja igale poole minna, kuhu ise igatsevad.

Nõiduste öö
Jaaniööl peavad nõiad oma pidusid ja teevad oma tempusid. Kes jaaniööl ära nõiutakse, ei pääse nõidusest enam lahti. Iseäranis hea meelega püüavad nõiad jaaniööl inimesi libahundiks moonutada. Nõidust saadavad nõiad sel ööl enamasti lehtede ja rohtude abil korda. Juba enne päikese loodet ruttavad naisterahvad, aga iseäranis nõiad tarvilike rohtusid otsima. Üks katsub teist omasugust ikka eemale hoida, sest kergesti võiks kokkupuutumine nõiduseväge vähendada. Tahavad nõiad inimestele kurja teha, siis vaatavad nad kangesti ette, et lõksu ei langeks. Teavad ju kõik, et nõiad sel ööl kangesti nõiuvad, ja sellepärast katsub igaüks valvata. Kui nõid läheb kurja tegema, nõiub ta külamehe kaevu salved ehk õue värava nõiavõiga ära ehk viib nõiutud liha loomalauta. Niisugune nõiutud liha toob sinna, kuhu ta viidud, surma ja kadu. Inimeste jaoks visatakse kuhugi kaltsusid; need sünnitavad haigusi ja põdemisi. Ainus abi õnnetuste eemalehoidmiseks on nõiutud asi ära hävitada, võitud koht aga ära raiuda ja tulega põletada. Põletamise ajal tunneb nõiduja hirmust valu. Juhtub hiljemini ometi tõbe inimeste ehk elajate sekka, siis tähendab see, et mõni nõiutud asi silmapaari vahele jäänud.
Jaanitule ääres võib näha, kes vanapaganat teenib. Seks läheb tarvis läbi pahema käe sõrmede üle õla vaadata ja ütelda: „Kurat kõrvetagu sind!“, siis näed varsti, kelle juures vanapagan seisab. Vanapagana eemalepeletamiseks pandi jaaniõhtul õnnelilli maja nurkade vahele.
Ainult jaaniööl läheb õnneks end vanapagana küüsist päästa. Vanapagan kipub küll kangesti kallale, aga hõbekuul kihutab mehikese siiski minema.

Tervise toob püherdamine
Jaaniööl korjatud rohud annavad tervise tagasi. Keda mõni haigus vaevab, peab jaaniööl rohtusid korjama, küll siis tervis tuleb. Ehk kes edaspidi haigust kardab, teeb niisama. Kanget rammu avaldab jaaniöösine kaste, niisama mõjuvat nagu ristimisevesi. Kui ihu põlenud ehk katkine, kui muhud, paised, sügelised või muud sarnased vead vaevavad, parandab kaste varsti. Sügeliste arstimiseks mõjub püherdamine jaanikastel kõige paremini. Edaspidise aja tarvis korjatakse kastet pudelisse ja tarvitatakse siis hiljemini haiguse korral.
Jälle teised vihtlevad jaaniööl ja teevad vihtlemise jaoks jaaniööl vihtu. Niisugune vihtlemine ja samased vihad parandavad vähemaid haigusi ja hoiavad terveid haigeks jäämast. Jälle teised lähevad jaaniööl jõkke ehk järve ujuma, mõned jälle pühade allikate juurde endid pesema, et ikka terveks jääda. Jaani-keskööl on iga vesi minuti aega selge veri.
Jaaniööl valmistatakse armujookisid ja antakse neid sisse. Kes niisugust jooki joonud, ei või muud kui peab seda armastama, kes talle jooki annud.
Jaaniussid valgustavad ööd, jaanililled juhatavad õnnerohu kätte, mis kõik lukud avab; jaanilinna väravad avavad endid, nii et igaüks endise linna ilu võib imestleda. Sinna minnes ei tarvitata siilirohtu, mis jaanilillede ligidal kasvab. Seda imelikku rohtu saab jaaniööl, kui siili pojad võetakse ja vaati vangi pannakse. Kohe läheb siil ja toob jaanilillede juurest väikse rohu, mis punni vaadi eest ära lükkab. Selle peale laseb siil imeliku rohu maha langeda jaanilille juurde. Kes selle rohu leiab, seda ei pea ükski lukk enam kinni. Igale poole pääseb ta sisse. Venelastele muretseb rähn niisuguse rohu.
Jaaniööl algavad valmistamised vette peidetud kirikukellade väljavõtmiseks: köied ja hoovad tuuakse paigale ja aetakse härjad sinna ligidale. Kellade väljavõtmine ise aga sünnib jaanipäeval jutluse ajal. Lõpeb jutlus enne kellade väljavõtmist, langevad kellad uuesti märga hauda tagasi. Vette peidetud kellad helisevad jaaniööl vees ja kutsuvad ilusa heliga endid välja võtma. Jaaniööl, mõne korra -hommikulgi, tõusevad äravajunud kirikud ja lossid silmapilguks kas osalt või täielikult päevavalgele ja langevad, kui keegi neid ei oska kinni pidada, sedamaid jälle sügavusesse tagasi.
Teoorjuse ajal pidas iga mõis oma jaanituld. Vaadati, kus kõige kõrgem küngas mõisa ligidal. Sinna seati pikk ritv ülesse ja pandi tõrvavaat või tõrvapütt otsa. Pütt või vaat topiti enne veel tublisti höövlilaastusid täis ja pisteti tuli otsa.
Natuke maad jaanitulest eemal istus kivi või puukännu otsas pillimees ja puhus torupilli, nii mis silmad pungis peas. Pilli häält kuuldes hakkas teine jagu noori tantsu lööma. Tantsisid vana „maavaltsi“ Tants pidi hästi tasaselt ja maad mööda minema ja sellepärast ongi ta „maavaltsi“ nime saanud. — Kolmandas liigis istusid jälle vanemad inimesed, ajasid magusat juttu ja ootasid va’ karjajaaku ehk kuulasid, kui neiud laulsid:
Lähme jaanitulele,
Jaanitule paistusele,
Lähme tulda hoidema,
Lähme kirge kaitsema,
Et ei tuli läe tubaje,
Kirge karga katusele!
Jaanikene, peiukene,
Ära tule halli hobusega:
Hallist saab palju pahada.
Ära tule musta hobusega:
Mustast saab palju mureda!
Jaanikene, peiukene,
Kui lähed kosja sõitema,
Ehi hobune hoolsasti,
Kehita kübarat kenasti,
Pane peale paabu sulge,
Virumaa varese sulge,
Harjumaa haraka sulge,
Katku peale kanasulge;
Viru neiud vaatavad,
Lääne neiud näevad:
Vaat, kus sõidab Jaanike,
Hobu all tal kui see osja,
Täkku ees tal kui see tähte,
Ruuna ees tal kui see roosi!

Jätkub ajakirjas...