Väliskommentaar: Donald Trump ja põhiseadus ei mahu ühte riiki ära
Ukselävel on 4. juuli, sõltumatuse päev. Ei pea olema Hendrik Visnapuu, et märgata: tänavuse peo ettevalmistused Ameerikas on eelmistest sootuks erinevad.
Ameerika Ühendriikides, selles orjade ja orjapidajate järeltulijate ning immigrantide ja nende vihkajate, miljardäride ja kerjuste – kui pikast vastandite loetelust vaid kolme mainida – selles maailma üliriigis, kus viis inimpõlve tagasi oli armetu keskvalitsus täiesti pankrotis – selles tohutu suurel ja mitmekesisel maal igal aastal suve lähenedes meenutatakse ajalugu.
Vabadussammas ja massivahistamised
Trumpile meeldiks väga korraldada mõne teise riigi eeskujul pompöösne sõjaväeparaad kõikide väeliikide osavõtul, traditsioonilisele ilutulestikule lisaks, ent Kongress tõrgub. Suurele hulgale rahvast on idee imelik ja võõras. Vähemalt praegu veel on.
Jätkuvad vaidlused piiritara, müüri, takistuse ehitamisega seoses – tähtsal asjal mitu nime - ja suur tähelepanu üle maailma on kaasa toonud rändajate hordid Kesk-Ameerikast, kes tahavad perede kaupa pääseda Mehhikost üle piiri.
Nagu sageli poliitikas, on müüri ehitamise kava andnud vastupidise tagajärje: immigatsioon on suurem kui kunagi varem lähiajal.
Mida ette võtta? Valge Maja –eht trumpilikus võtmes – mõtles välja massiliste vahistamiste kava. Esialgu kinni pidada 10000 sisserändajat ja hiljem "vastavalt vajadusele". Arvati, et suurlinnades korraldavad reidid ohjeldaksid edaspidist sisserändu. Kava jooksis karile, sest ajakirjandus sai enne teada ja "keevitas" plaanile külge eetilise mõõtme.
Ajakirjanikud olid varmad meelde tuletama Emma Lazaruse luuleridu, mis on kirjutatud Prantsusmaa rahva kingitud Vabadussamba jalamile, et laske vaevatutel, kodututel ja tagakiusatutel minu juurde tulla.
Põhiseaduse vaim ei lase juhtida?
Iga vähegi koolis käinud ameeriklane teab, et põhiseaduse kuus autorit istusid just mais 1787 Benjamin Franklini suures elutoas hiliste öötundideni ning arutasid, kuidas piirata enamuse türanniat vähemuse üle.
James Madison leidis, et selleks on vaid üks vahend – põhiseadus. Leiutati unikaalne vastukaalude ja kontrolli mehhanism täidesaatva, seadusandliku ning kohtuvõimu vahel, mis tagas riigile mitte kriiside puudumise, vaid nende sujuva lahenduse. Midagi ei jäetud põhiseaduses juhuse hooleks.
Ent siinkirjutajale hakkab üha rohkem tunduma, et Trumpi egole ja jõulisele nartsissismile hakkab konstitutsioon, vähemalt selle vaim, jalgu jääma. Praegu levitatakse ideed, et vaest presidenti on nii palju väntsustatud ja Muelleri uurimine on temalt sedavõrd palju aega röövinud, et ta presidendiks oleku aega tuleks vähemalt kahe aasta võrra pikendada. Esialgu küll pelgalt naljana.
Populistid ei tegutse vaid USAs
Kui aga tõsiselt rääkida, siis Trump on võitleja loomusega. Ei keegi muu, kui endine Time Magazine´i peatoimetaja David Von Drehle kirjutas, et Trump januneb konfliktide järele, see tõstab adrenaliini taevani ning võrdles praegust olukorda demokraatide ja Trumpi vahel Hannibali kavalusega Teises Puunia sõjas roomlastega, kus kartaagolane meelitas Flaviuse väed lõksu ja uputas nad Trasimene järve või tappis maha. Viimseni.
Demokraadid pidavat tema arvates otsejoones sammuma lõksu: Trumpi andmine kohtu alla oleks veeks tema veskile. Tema arvates tuleks Trumpi totaalselt ignoreerida.
Küsimus, mida teha populistidega, ei vaeva üksnes USA demokraate...