Väliskommentaar: Lihavõttepõühade ime Iiri saarel

14.04.2019 21:15
Eimar Rahumaa
Kommentaarid
0
Foto:

Nagu omal ajal Vietnami sõjast, nii lõikavad Brexitist kasu peamiselt need, kelle töö hulka kuulub sellest rääkimine ja kirjutamine.

Maailm ei näita rahunemise märke, pigem vastupidi: USAs rakendas Trump esimest korda presidendi vetoõigust ning saatis tagasi seaduse, millega seadusandjad tahtsid tühistada eriolukorra kehtestamist riigi lõunapiiril.
Venemaa (sõjaline) mõju suureneb Lähis-Idas, Hiina oma (majanduslik) aga terves maailmas. Mõlemat püütakse pidurdada, senini tagajärjetult. Paljudes riikides, sealhulgas Eestis, on tuult tiibadesse saamas polariseerumine ja vastandamine (solvumisest ning solvamisest rääkimata).
Kas 27 või 28 Euroopa riigil – keegi ei oska numbrit ennustada! – ootab ees paari kuu pärast 23.-26. maini Euroopa parlamendi valimised. Seevastu kindel on, et äärmuslased saavad hulga kohti juurde kogu sellest tulenevaga. Neljas riigis Euroopas on need jõud ka võimul. Varsti ilmselt viies... Filipiinidel tulistati kristlasi – paarkümmend surmasaanut, Uus-Meremaal muhameedlasi – 50 surnut ja 34 haavatut. Viimasena mainitud saarteriigis on pärast veretööd, ja peaministri avalduse valgusel - lahti läinud tõeline relvade ostmise buum. See illustreerib, et poliitikas head kavatsused võivad - oi kui kergesti - muutuda hoobilt eesmärgi saavutamise vastandiks.
Kõik eeltoodu ja palju muudki sunnib küsima: quo vadis, Homo sapiens? Kes peaks peeglisse vaatama...

Mõned seigad ajaloost
Seetõttu tahakski tasakaalustuseks ja lohutuseks rääkida lihavõttepühade imest, mis leidis aset 21 aastat tagasi Iiri saarel, 1998. Ühtaegu meenub mulle sellega seoses omaaegne väliskommentaator, kordumatu häälega Albert Käär, kelle käest kord loengul küsiti: „Kuidas teie isiklikult suhtute Vietnami sõtta?“ Albert võis endale lubada avameelsust (olin juuresolija): „Mina suhtun vägagi positiivselt!“
Kuulajad muidugi kangestusid säherduse ketserluse peale, sest seal olid vastamisi Nõukogude (ja Hiina) relvad ning instruktorid ameeriklaste omadega. A. Käär polnud kade selgitama:„ Alati kui „Päevakajas“ nappis materjali väliskommentaariks, ja oli kiire, leidsin iga kord midagi Vietnami sõja kohta. Kindlasti olen ma sellel teemal rääkides teeninud endale autoraha.“
Ilmselt on sama läbiv teema praegu Brexit, vähemalt meile, eurooplastele. Ent mis siis ikkagi juhtus selles lõhestatud saarel anno 1998? Selle selgitamiseks ei pääse mööda ajaloo lühikurssest.

Suurbritannia lähim koloonia
Minuealised mäletavad Heli Läätse repertuaaris olnud H. Karmo laulu, milles on refrään: „Miks vaene oled, Iirmaa, mu kauge kodumaa, et kõik su tütred, pojad koos seal elada ei saa...“ Laul kõneles sellest, et miljonid iirlased rändasid saarelt ära, kus valitses sõna otseses mõttes nälg. Veel möödunud sajandi algusaastail. Ja seda tol ajal rikkaima riigi- Suurbritannia naabruses. Miks? Lihtsalt öeldes: iirlased ja suurem osa (sic!) Iirimaast, kes kuulus Suurbritannia kooosseisu aastani 1921, oli katoliiklik, sellepärast. Samas kuus krahvkonda Põhja-Iirimaal (Ulster) kujunesid küüditamise ja maade konfiskeerimise ning inglaste ja shotlaste sinna asustamise tagajärjel 17-sajandil protestantlikeks. See ongi praeguse lahendamatu olukorra peapõhjus.
Iirlased on oma õiguste eest pidanud aastasadu tooma suuri ohvreid, sest nende vastas olid mitme suurusjärgu võrra tugevamad jõud, inglased ja impeerium, koos oma propagandaga, ei maksa ära unustada. Kas pole miskitpidi tuttav? Eriti kui lehitseda Russowi kroonikat...
Kes soovib end aga suuremaks asjatundjaks lugeda, soetagu saare tuntud ajaloolase Diarmaid Ferriteri „The Border“, kust ongi võetud artikli faktid.
Enne Esimest maailmasõda tekkis liikumine „Home rule“, mis andnuks Iirimaale impeeriumi raames pooliku iseseisvuse (suurema otsustusõiguse). Puhkenud sõja tõttu jäi plaan ellu viimata. 1916 toimus kuulus lihavõtteülestõus, mida inglased pidasid endale noa selga löömiseks (maailmasõda ju käis täie hooga). Sellele järgnes sissisõda 1919-1921, mis päädis Iiri Vabariigi tekkega ja riigipiir tegigi saare kaheks tükiks. Mõlemad pooled muutusid kiiresti ja suuresti. Lühidalt öeldes radikaliseerusid: iiri rahvuslus sai tuge katoliiklusest (nüüd kasutaksime sõna identsus), mis muudeti riiklikuks usuks, kehtestati kiriku tsensuur, mitmed raamatud keelati jms. Põhja-Iirimaal, seevastu, vaenati katoliiklasi nii kuidas osati, diskrimineeriti tööl ja koolis ning avalikus elus. Samal ajal ei peetud Londonis protestantlikke põhja-iirimaalasi siiski omadeks, vaid imelikeks. Suhete keerukust näitab kasvõi asjaolu, et teise Maailmasõja ajal pakkunud W. Churchill neutraalsele Iirimaale vastutasuks mereväebaaaside eest saare ühendamist, ent Dublin ütles ei.



Põhja-iirimaa ­inimõiguslaste võitlus ja kodusõda lõpp
Nälja eest pagesid miljonid iirlased Ameerikasse ja sealne 60ndate aastate liikumine kodanikuõiguste eest leidis suurt vastukaja endisel (või esivanemate ja sugulaste) kodumaal, Põhja-Iirimaal. Pärast 1972. aasta „Verist pühapäeva“, kus Suurbritannia dessantväelased lasksid maha 14 meeleavaldajat, võeti kasutusele terror, plahvatasid pommid ja sagenesid inimröövid ning põletati autosid. Käis madala intensiivsusega kodusõda, mis ulatus ka Londonisse. Veerand sajandi jooksul sai surma 3-4 tuhat inimest, haavatud oli poolesaja tuhande ümber. Mis siis lõpetas vaenutegevuse 1998?
Mitu põhjust. Võimult oli lahkunud Margaret Thatcher, kes ei tundnud ega tahtnudki tunda Iirimaaga seotud probleeme („the troubles“ nagu seda sõda pisendavalt ja kokkuvõtlikult kutsuti). Mõlemad pooled, nii Dublin kui Belfast pühkisid tolmust puhtaks 1912.a. „Home rule'i“ reeglid, et institutsioonid ja ametkonnad peavad tegema koostööd. Muidugi peeti enne mitmeid läbirääkimisi, Bill Clinton pani mängu oma autoriteedi, samamoodi kui Tony Blair, tuhanded inimesed toetasid neid. Ent mis minu arust kõige tähtsam – kadus vajadus piiri järele, mis sümboliseeris ja „taastootis“ iga tund ja iga päev eraldatust. Kuulusid ju nüüd mõlemad riigid Euroopa Liitu. Majanduslikult oli saar kokku kasvamas, sellest said kõik silmnähtavat kasu. Kaupade ja teenuste ning kapitali ja tööjõu vahetus toimis.

Tume tulevik?
Sümptomaatiline, et piiriprobeemist Brexiti aruteludel keegi ei kõssanudki. Ferriter tsiteerib raamatu lõpus Brexiti eestvõitlejat Nigel Farage´t, kes ei pidanud piiriprobleemi millekski. Parempoolsed toorid ja Põhja-Iirimaa unionistid ei taha midagi kuulda nn backstopist ehk hädalahendusest, mis säilitaks piiril kuni vabakaubandusleppe sõlmimiseni EL ja Suurbritannia vahel praeguse olukorra. Kui taastatakse piir, siis ajalugu kordub. Alust nii arvata on paari autode põletamine ja üks plahvatus hiljuti seal.
Mida loota? Suurbritannia ei lahkunud ilma lepinguta 29. märtsil Euroopa Liidust, seda ilmselt küll. Arvatavasti suudavad leiboristid viia riigi ennetähtaegsete valimisteni, et võimule saada. Ent siis? Uus rahvahääletus?
Ajaloolane Ferriter ei näe Brexiti raames piiriprobleemile sobivat lahendust. Lootkem siiski, et inglased pööravad uue lehekülje kodumaal ja sellega kergendavad taas ühisosade leidmist, nii riikide vahel kui riikide sees. Ukse ees on ju uued lihavõttepühad... Ent praeguse seisuga oleks Albert Kääril küll ja küll põhjust Brexitit kiita.

Vaadatud 233 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi