Väliskommentaar: Vastandamise joobnustav kuristik ehk Inglismaa kuus tulevikustsenaariumi

27.01.2019 20:15
Eimar Rahumaa
Kommentaarid
1
Foto:

Suurbritannia Euroopa Liitu jäämise pooldajad on loomulikult kinnimakstud reeturid, egoistid ja inglise kultuuri vihkajad, lahkumise nõudjad kas rassistid või lihtsalt lollakad, sageli aga mõlemat.

Maailm on näinud lugematult palju revolutsioone, millest kaasaegsed - nii pealtvaatajatena kui neis osalejatena pole õnneks kohe aru saanud. Pole taibanud ega omaks võtnud, et tegemist on väga murranguliste muudatustega, inimese mõtte- ja asjamaailma n-ö katkestamisega. Seepärast võid osutuda ootamatult suureks kaotajaks, kui ei adu, et tegutseda tuleb hoopis uutes tingimustes, uute väärtuste alusel. Miks õnneks? Aga seepärast, et kui kõik taipaksid, et tegemist on revolutsiooniga, siis murrangut ei oleks, ajalugu jääks seisma, eks ole?
Läheme aga asja juurde. Jutt on Inglismaast, ent kui soovite – tervest maailmast, kus ühekorraga annavad tooni maailmastumine, polariseerumine, digitaliseerimine ja sellega kaasnev ebakindlus, lausa hirm tuleviku muutuste ees.

Rahvahääletuse süngelt irvitav nägu
...W. Churchill kirjutas inimpõlv tagasi prohvetlikult (1946): “Minu maal võivad inimesed toimida nagu neile meeldib, paraku ilmneb sageli, et neile ei meeldi, mis nad on teinud.“ David Cameroni (52), Briti ajaloos ühe noorema peaministri enesekindel arvamus, et britid on Euroopa Liitu jäämise poolt, osutus sääraseks veaks, mis tõi saareriigile revolutsiooni kaela. Otsedemokraatia rahvahääletuse kujul, millest Eestiski nii unistavalt kõneldakse, näitas oma irvitavat ja sünget palet. Praegune peaminister Theresa May (62), kes hääletas omal ajal ise Liitu jäämise poolt, on jõudnud seista silmitsi keeruliste valikutega – muutuda ajutiseks riigijuhiks ja saada tunda umbusalduse jäisust või pääseda vaid Brexiti 587 lk. hõlmava lepingu kõrvaleheitmisega. Igal juhul on inglased lõhenenud kaheks, teineteist mahlakate epiteetidega ( ja mitte ainult) kostitavaks suguharuks. Liitu jäämise pooldajad on loomulikult kinnimakstud reeturid, egoistid ja inglise kultuuri vihkajad, lahkumist nõudvad kas rassistid või lihtsalt lollakad, sageli aga mõlemad.
Brexiti puhul on mõned asjad ja ilmingud, mida tasuks meeles pidada. Esiteks jaotas rahvahääletus elanikud kaheks: 52% vastu 48 EL jäämise poolt. Teiseks – iga revolutsioon radikaliseerub. Brexit pole erand.
2016. aastat peavad mitmed vaatlejad nn poliitilise kodusõja alguseks saarel. Naljahambad küll räägivad, et tuumakas poliitika peabki olema otsekui seks: kaos ja kirg, muidu polevat ei üks ega teine jumekas. Ent tuletagem meelde, et Boris Johnson (54), Londoni endine linnapea ja välisminister, Brexiti käilakuju, rääkis kaks aastat tagasi, et Suurbritannia jääb Euroopa ühisturgu, piiratakse vaid immigratsiooni ja tagasi saadakse kontroll seaduste tegemise üle ning lõpetatakse Brüsseli bürokraatide nuumamine. Et saiast nopitakse vaid rosinad välja.

Lahkumine lepinguta?
Aga praegu on laual hoopis miski muu. Parlament ei hääletanud üksnes lepingu üle, vaid sellega lootsid n-ö mõlemad suguharud tekitada kaose, millest kasvaks välja kas uus rahvahääletus või lahkumine liidust lepinguta. Breksitlased ei näe viimases mingit probleemi, kui Inglismaa lahkub 29. märtsil ilma lepinguta. Seetõttu ollakse parlamendis nii suuresti ka lepingu vastu. Hirmujutud kaosest sadamates ja toidu- ning ravimipuudusest selle tagajärjel, millest nii palju on saareriigis juttu, olevat vaid nõrganärviliste tarvis. Viidatakse aastale 2000, millal ka ringlesid jutud, et elektrijaamad ning kauplused jms jäävad seisma, sest arvutid lakkavad töötamast. Inimesed varusid ju enne seda toiduaineid, vett ja patareisid, tuletagem meelde.
Samas on saareriigi valitsus üht- teist lepinguta lahkumiseks juba ette võtnud: kogunud varusid, instrueerinud sadamavõime, tolli- ja piirivaveteenistust , et pärast 29. märtsi teha vaid pistelisi kontrolle jms.



Kuus võimalikku stsenaariumi
Mis siiski juhtub pärast lepingu mahahääletamist? Keegi loomulikult ei tea, poliitikas pakutakse välja kuut varianti.
1) Theresa May astub vabatahtlikult tagasi ( n-ö Mayday), mis tooks võimule David Lidingtoni (52), EL suure sõbra või uued parlamendivalimised; 2) Mayle avaldatakse umbusaldust ja toimuvad uued parlamendivalimised, mis kaheldamatult lükkab otsustamise edasi. See aga oleneb leiboristidest; 3) May palub uusi läbirääkimisi Brüsseliga ja pakub soodsamaid tingimusi ELle; 4) uus rahvahääletus.
Sellega muidugi ollakse jällegi üpris riskantse valiku ees, sest väga vähesed inimesed olevat oma seiskukohta muutnud. Kõneldakse näiteks kellestki arstist Lewishamnis, kes hääletanud, erinevalt naisest, Brexiti poolt. „Siis ta lihtsalt lahutas minust ära, ütles mees. „ Ma olen nüüd kindlalt Brexiti vastu, ent naisest ilma ja igatsen ta järele...“
Theresa May oli veel hiljaaegu uue hääletuse vastu. Leiboristid on käitunud kavala ahvina, kes tahavad banaani (võimu) haarata kui kaks metslooma omavahel kisklevad ja on seetõttu mänginud n-ö Rüütlit (pardon) ega ole võtnud kindlat positsiooni;
Viies stsenaarium on lepinguta Brexit. Mida aeg edasi, seda vähem tõenäoline, sest parlament, saanud otsustamise taas enda kätte, oskab siiski lõppude lõpuks mingi kompromissi leida, loodan. Samas on paljud riigid alustanud ettevalmistusi säherduseks lahkumiseks. Rootsi näiteks annab riigis elavatele inglastele aasta aega, et oma elamis- ja tööload ning laste kooliasjad (siis neile tasuline kool?) korda ajada;
Kuues võimalus on, et riik jääb Euroopa Liitu. See tähendaks rahvahääletuse ignoreerimist ja ilmselt tooks kaasa rahutused, sest on piirkondi, kus 70% hääletanutest oli Brexiti poolt.
Seega on Inglismaal halvad ja veel halvemad valikud. Revolutsioon ja polariseerumine jätkub.

Pole enamust millegi poolt
Kõige suurem kaotus Briti valitsusele nüüdisajal on siis käes, ja seda tähtsaimas küsimuses pärast sõda. Pärast esmaspäevast Theresa May esinemist on selge vaid üks: enamus on liidust leppeta lahkumise vastu. Aga pole enamust millegi poolt. Veelgi enam kasvavad kismad ja lahkhelid parteide sees.
Samas on juhtunud väga tähelepanu vääriv sündmus: Poola on asunud Inglismaa poolele ja sellega lõhkunud 27 riigi üksmeele. Välisminister Jacek Czaputowicz intervjuus Rzeczpospolitale pakkus välja ajutise, näiteks viieks aastaks hädalahenduse, mille jooksul säiliks Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi piiril status quo. EL läbirääkija Michel Barnier (68) ja Iiri asepeaminister Simon Coveney (46) vastasid sellele eitavalt .
Mis saab edasi, ei tea keegi, ehkki arvamusi on müriaad. Olukord on suurepärane, ent mitte lootusetu.

Vaadatud 631 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
am

Jeerum küll,kuidas siis sai Inglismaa elatud sadu aastaid enne ja ei surnud välja.Puuviljad lõpevad otsa ,nali.Nagu kasvaks apelsinid ainult euroopas.Ja muu sotsialistliku Euroopa pläma.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi