Välismaa: USA presidentide hulgas on olnud palju veidraid mehi

20. jaanuaril sai Ameerika Ühendriikide uueks juhiks ärimees Donald Trump. Ta on 45. president riigi ajaloos. Kuigi ka Trump on omamoodi imelik ja mõningate veidrustega, siis talle eelnenud meeste hulgast võib leida vähemalt paarkümmend sellist presidenti, keda võib pidada hädavaresteks, mitte eriti nutikateks või mõnes mõttes kentsakateks.

George Walker Bush ehk George Bush noorem (president 2001-2009) on presidentide hulgas kõige madalama IQga. Kõigil presidentidel pole saadud IQ taset muidugi mõõta, mistõttu see on teiste andmete põhjal välja arvutatud. Bush näiteks ei suutnud eristada Iraani Iraagist ja tal oli üldse raskusi maailma riikide meeldejätmisega. Kõigele lisaks tuli ta avalikkuse ette sinise silmaalusega, mille ta võis saada oma vihaselt abikaasalt või purjuspäi trepist alla kukkudes.

Bill Clinton (1993-2001) oleks napilt saanud USA teiseks presidendiks, kes oleks ametist seaduslikult kõrvaldatud. Ta julges praktikandi Monica Lewinskyga mehkeldada intiimselt Valges Majas, peaaegu oma abikaasa Hillary silme all. Hiljem president valetas vande all, et midagi siivutut polevat juhtunud. Lõpuks selgus, et Monical oli ajusid rohkem kui presidendil, sest tal oli tarkust spermajälgedega kleit alles hoida.

Ronald Reagan (1981-1989) oli väikese-eelarveliste möllufilmide näitleja ja raadiosaatejuht, kellele meeldis jutustada anekdoote Nõukogude Liidust. Sai tuntuks sellega, et mõtles välja termini „kurjuse impeerium“ ja alustas „tähesõdasid“ maksumusega 2 triljonit dollarit. Tema tegevus oli Moskva võimudele eriti vastumeelne.

Jimmy Carter (1977-1981) magas maha revolutsiooni Iraanis, mis omakorda kutsus esile naftahindade tõusu ja sügava majanduskriisi USAs. 1979. aastal vallutasid Iraani tudengid USA saatkonna Teheranis ja nõudsid šahhi väljaandmist. Carter korraldas pantvangide vabastamiseks sõjalise operatsiooni, mis aga kukkus suure mürinaga läbi. Pantvangid vabastati alles sel päeval, kui ametisse astus juba uus president Reagan. Nad olid vangistuses olnud 444 päeva. Veel pidi Carter ühe paadisõidu ajal 1979. aastal jõudu katsuma sooküülikuga, kes olevat presidenti tahtnud rünnata.

Gerald Ford (1974-1977) sai presidendiks pärast Richard Nixoni häbiväärset tagasiastumist. Tema ametiaega sattus nii majanduskriis kui ka lüüasaamine Vietnami sõjas. Ta oli sedavõrd ebapopulaarne, et teda püüti kahel korral tappa, kusjuures mõlemal korral olid atentaadi tegijateks naised. Tema äpardlikkuse üle tehti veel pikka aega nalja.

Richard Nixon (1969-1974) sai üsna hästi hakkama, kui poleks olnud Watergate’i skandaali. President oli organiseerinud pealtkuulamisi oma konkurendi valimisstaabis, aga kui asi päevavalgele tilkus, siis püüdis juurdlust takistada. Et vältida ametist kõrvaldamist, astus Nixon ise vabatahtlikult tagasi.

Lyndon Johnson (1963-1969) sai presidendiks pärast John Kennedy tapmist. Tema alustas hukutavat sõda Vietnamis, tema ajal tapeti Martin Luther King ja algasid rahutused neegrite hulgas. Kõige tõttu oli tema reiting niivõrd madal, et Johnson ei taotlenud tagasivalimist.

John Kennedy (1961-1963) oli USA presidentidest üks jõukamaid. Vaatamata nigelale tervisele oli ta erakordne seelikukütt, kelle armukeseks oli ka Marilyn Monroe. Oma lühikese ametiaja jooksul jõudis ta saata väed Kuubale ning elas üle Berliini ja Kariibi kriisid. Viimane neist oleks peaaegu lõppenud tuumasõjaga.

Herbert Hoover (1929-1933) valiti presidendiks vahetult enne ülemaailmse majanduskriisi algust. Seetõttu oli ka tema populaarsus üsna madal, mistõttu hakati pappkastidest, lauajuppidest ja vanadest tekkidest kokku pandud elamuid nimetama Hooverville’ideks. Tema mõttetu majanduspoliitika süvendas kriisi ja seetõttu sai ta tagasivalimistel hävitavalt lüüa.

Warren Harding (1921-1923) oli usin seelikukütt ja kirglik pokkerimängija. Ta ei saanud ise ka aru, kuidas ta üleüldse presidendiks sai. Valgesse Majja jõudes mängis ta peamiselt golfi ja lõbutses armukestega, tema valitsuse ministrid aga tegelesid riigiraha varastamisega. Kui ta ükskord Alaskalt naasis, siis suri ta nii ootamatult, et tema naist hakati kahtlustama mürgitamises.

James Garfield (1881) polnud kindlasti loll: ta oskas vasaku käega kirjutada vana-kreeka, parema käega aga ladina keeles. Veel oskas ta välja pakkuda Pythagorase teoreemi uut tõestust. Sellele vaatamata oli ta ametis vähem kui pool aastat: Washingtoni raudteejaamas tulistati teda selga. Haav polnud eluohtlik, kuid arstid ravisid presidendi surnuks. Nimelt ronisid tohtrid presidendi haavast kuuli otsima paljakäsi, ilma kinnasteta, mistõttu tugevdasid põletikku. Arstide tegevuse tulemusel president surigi.

Ulysses Grant (1869-1877) oli hea sõdur, kuid halb president. Tema püüded ühendada pärast kodusõda põhjaosariigid lõunaosariikidega ei kandnud vilja. Altkäemaksude võtmine ja korruptsioon kasvas enneolematute mõõtmeteni. Lisaks tõstis president ise oma palka ja sokutas riigiametitesse enam kui 40 oma sugulast.

Andrew Johnson (1865-1869) sai presidendiks pärast Abraham Lincolni mõrvamist. Ta läks tülli Kongressi ja Senatiga, korraldas konflikte oma valitsuses ning ta oli esimene president, keda taheti Valgest Majast välja tõsta impeachment’iga. Tema ainsaks kordaminekuks võib lugeda Alaska omandamist.

Abraham Lincoln (1861-1865) oli täielikult ebaõnnemees. Lapsena tõsteti ta pere võlgade tõttu kodust välja ja tal suri ka ema. 22-aastaselt töötas kullerina ja vallandati. Seejärel püüdis ta saada partneriks pisipoes, kuid äripartneri surma järel jäid tema kanda suured võlad. 28-aastaselt tegi abieluettepaneku, kuid sai korvi. 41-aastaselt suri ta 4-aastane poeg ja 56-aastaselt tapeti ta ise lasuga pähe.

James Buchanan (1857-1861) on ainus USA presidendiks valitud poissmees. Ta püüdis mitte tegeleda orjanduse probleemiga ja pani silmad kinni riigi lagunemise ees. Selle kõige tulemuseks oli kodusõda, kuid president püüdis kuni viimase hetkeni otsustavatest tegudest loobuda. Ajaloolased on nimetanud ta kõige kehvemaks presidendiks USA ajaloos.

Franklin Pierce (1853-1857) oli alkohoolik ja vallutuspoliitika toetaja. Ta saatis rõõmuga vägesid sõdima siia ja sinna, kuigi enamasti lõppesid need avantüürid edutult. Lisaks ei saanud ta Hispaanialt kätte Kuubat, halvenesid suhted inglastega ja diktatuuride toetamine lõppes läbikukkumisega. Poliitikute meelest olid tema valitsuse suured eksimused heaks õppetunniks tema järglastele.

Millard Fillmore (1850-1853) oli USA 13. president, mis juba iseenesest midagi head ei tõotanud. Ta toetas põgenenud orjade jälitamist, mistõttu jäi ilma põhjaosariikide toetusest. Tagasivalimisel sai vaid 8 häält 296 valijamehelt.

Zachary Taylor (1849-1850) alustas sellega, et keeldus protestandina pühapäeval ametivannet andmast, mistõttu USA oli terve ööpäev ilma presidendita. Teda poliitika eriti ei huvitanud ja ta oli ka äärmiselt naiivne. Keegi ei oskagi öelda, millega ta oma aastasel ametiajal hakkama sai, enne kui düsenteeria tagajärjel suri.

John Tyler (1841-1845) oli asepresident ja sai pärast president Harrisoni tobedat surma ise presidendiks. Ta ei suutnud rahva poolehoidu võita ja tema portreesid põletati pidulikult rahvakoosolekutel. Ajaloolased pole tema ametiajast midagi märkimisväärset leidnud.

William Harrison (1841) on vääriline kandidaat Darwini preemiale. Ta oli oma valimisvõidu üle sedavõrd uhke, et otsustas ametivande andmise tseremoonial 4. märtsil pidada kahetunnise kõne. Päev osutus väga tuuliseks ja rõskeks, kuid president otsustas ikkagi demonstreerida, milline kangelane ja kõva mees ta on ning ei pannud selga ei palitut ega pähe kaabut. Külmetusest tekkis kopsupõletik ja kuu aega hiljem ta suri. Ajalukku läks Harrison kahe saavutusega: tema ametiaeg oli kõige lühem ja inauguratsioonikõne kõige pikem.