Vana miilitsat ­hoiavad hoos vägijook ja ­kommunaaltülid

08.11.2020 23:15
Jüri Mätas
Kommentaarid
1
Foto:

Kuigi vastutusrikkad tööülesanded jõustruktuurides on jäänud minevikku, hoiab pensioneerunud Tartu miilits Hans Niilus vähemalt omal moel jätkuvalt korda – seda ka siis, kui pisike pits hinge taga.

Otsekohese ütlemisega Niilus teab, et pättidega teistmoodi ei saagi – ega muidu ta kurikaelu jahtides 38 aastat vastu poleks pidanud. Paraku aga toimetavad tema enda vanaduspõlve pelgupaigaks kujunenud kortermajas Ilmatsalu ringi ääres hoopis rafineeritumad vastalised, kelle vastu kipub toorest jõust väheks jääma. 69aastase Niiluse põlisvaenlaseks on kujunenud 35aastane korteriühistu esimees Marek Trojanovski – näiliselt ju igati hakkaja aktivist, kelle edevad ettevõtmised käivad oponendi sõnul ent lihtrahva rahakoti pihta.

Absurdne kekutamine
Trojanovski on vana laguneva paneelmaja kaasajastamise võtnud oma südameasjaks ja paljude naabrite hinnangul näidanud tõepoolest ka edusamme. Kuid Niilus rõhutab, et sealjuures ei saa ära unustada kõige selle hinda. „Muidugi on tore uhkes majas elada, kuid kõik sellised ettevõtmised käivad pensionäridest elanike arvelt,“ märgib mees, et paraku on suur osa majast juba sellises eas, et reformide vilju nautida ei jõua, küll aga peab need täie rauaga kinni maksma. „Kogu raha, mis peale tuleb, on kuu lõpuks kulutatud, sealjuures sellise jama peale, mida tegelikult vajagi pole.“
Näiteks kahtleb vanahärra tänu pikaajalisele kogemusele sisejulgeolekusfääris tugevalt, kas Tartu Veeriku asum ikka on sedavõrd kriminogeenne kant, et maja täies ulatuses katta valvekaameratega. Maksma läks see Trojanovski soolo ainuüksi paigaldamise näol 75 korterile 420 eurot, rääkimata ülalpidamiskuludest. „Andmekaitse­inspektsioon on mulle rohelise tule andnud ja politsei on seda ainult kiitnud – suhtlen nendega erinevatel koolitustel ju pidevalt,“ jääb majaperemees aga enda sammule kindlaks.
Sõge liialdamine kargab Ravila tänaval silma igal sammul – sinna püütaks otsekui rajada musterühistut, kus iga viimast kui määrusepügalat püütakse punktuaalse täpsusega ja varugagi täita. Kelder on ohutsoonidest kollaseks triibutatud, iga lüliti, lamp ja juhe korrektselt tähistatud. Täiesti kummastavana mõjub aga keldrikorrusele püsti pandud kolikamber, mida Trojanovski nimetab ise „muuseumiks“: kogu tema elutöö alates roostes torudest ja lõpetades ohutussiltidega on sinna üles rivistatud ja pilkupüüdvate siltidega kaunistatud.

Preemiad joodikule
Eriti põhjendamatult hellitab juhtkond, kelle sekka endal pääseda pole õnnestunud, Niiluse arvates majahoidja Alexander Biduljaki: lisaks kümne­eurosele palgatõusule võib ta nautida korrektselt rivistatud lugematut hulka konkreetsetele ilmaoludele vastavaid labidaid, rehasid ja muid relvi, kiigata puhkehetkedel isikliku televiisori poole ja nautida sealjuures kuumi jooke ning mis eriti veider: toimetada ihuhädasid otse keset koridori rajatud „privaatsesse“ tualettpotti.  „Varsti ehitan sellele ka seinad ümber,“ tõotab esimees.
Pole vist tarvis lisada, et Niilus ei pea neid investeeringuid just majanduspreemia. Liiati olla Biduljaki näol tegemist mehega, kes vaatamata soodustustele eelistab ikka töörügamisele lustivett. „Kui majahoidja tuleb linnast koju ratta najal, siis on siin rohkem kui lõhnadega tegemist,“ vihjab endine miilits kaudsetele tõenditele.
Samas majas üles kasvanud Trojanovskile on Biduljak aga professionaalses mõttes isa eest ja solvata ei luba ta mentorit kellelgi. Hoopis Niilus ise pidavat tema sõnul pudelisse piiluma ja olevat talle joobnuna kord koguni kallale tunginud – sellest sai nobedate näppudega aktivist ka foto jäädvustatud.„Ähvardab mind pidevalt. Seepärast jätsime ära isegi regulaarsed kokkusaamised juhatuse liikmetega – ei tea ju, mida ta on jälle tarbinud ja mida teha võib,“ kurdab Trojanovski.

Terav rahvuskonflikt
Niilus ei eitagi, et märjuke on talle meele järgi, kuid talle jääb mõistmatuks, kuidas peaks see naabritesse puutuma. Suurem osa kõvemaid pummelunge leiab ju aset hoopis maakohas, mida vanahärra eelistab vaenulikule kortermajale, ja seega võidakse sellest teada ainult kiuslike kuulujuttude kaudu. „Et te teaksite, siis laupäevadel on mul meestega istumine väikse õllega,“ põhjendab ta seda ühtainust ära leierdatud korda, mil jäi oponendile teo pealt vahele. „Oma korteris joomist ei saa mulle keegi keelata.“
Tegelikult taandub kõik Niiluse hinnangul rahvusküsimusele: poole majast moodustavad praktiliselt umbkeelsed venelased, kes mängivad Trojanovskile üldkoosolekutel kätte peaaegu piiramatu võimu. Tema pikaajalisele kogemusele aga ei antagi võimalust, sest vene keele oskusest jääb napiks. „Riigikeeleks on meil eesti keel ja asjaajamine toimub eesti keeles. Aga paljud ei saa koosolekutel eesti keelestki aru, aga volitavad Trojanovskit enda eest hääletama“ sedastab ta heitunult. „Nii saabki ta mind sõimata: starõi jobannõi ment.“

Pildiallkiri: Kodumajast loodud „Pikk Hermann“ jätab palju näinud Niiluse täiesti külmaks. Kust küll võeti ettevõtmiseks raha?



Vaadatud 1115 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
huioova

blinn

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi