Vanamemm valib ostukohti roojamisvõimaluste järgi

19.06.2022 23:20
Jüri Mätas Illustreeriv foto
Kommentaarid
13
Foto:

Et tartlanna Valentina kogu keerulist maailma läbi fekaaliprisma mõtestab, võib esmapilgul ju muigama võtta. Tegelikult aga peegelduvad tema ühe-teema-vaatlustest mõnedki ülikoolilinna olulised valukohad.

Valentina on lihtne pensionär legendaarse Anne ühissauna kõrvalt – pealtnäha kõrgele eale vaatamata lustakas ja elurõõmus. Ja ta soovibki järelejäänud elupäevadest maksimumi võtta, eeskätt moodsa aja meelistegevust šoppamist viljeledes. Kogu ilu juures pesitseb paraku üks nukravõitu detail: pidamine pole enam see, mis nooruses, ja seetõttu võib kogu protsess järsult hügieenialase katastroofiga lõppeda.

Lifti ei lase
Kodulinnaosa Annelinn ei paku siinkohal vähimatki pääseteed: tegemist on sisuliselt kivikõrbega, kust ei leia ainsatki vähegi tihedamat põõsast, mis loomulike vajaduste rahuldamiseks hädavajalikku esmast varjatust pakuks. Ning suvalisse trepikotta ja lifti ei luba südametunnistus ju ometi tõtata, pealegi hoitakse välisuksi tänapäeval üldjuhul lukus. „Mehed ja poisipõnnid saavad veel maja seina vastu lasta, kuid naisterahvale see ei sobi. Võite ju naerda, kuid tegelikult on asi naljast kaugel,“ tõrjub Valentina resoluutselt reporteri kerkivaid suunurki.
Kõige enam meelitavad Valentina kodukandi kaubandust vürtsitavad ühe X-iga Maximad – oma pindalalt on need vanemale inimesele jõukohaselt läbitavad ja hinnadki kohati oi kui magusad. Ainult et kohta, kus keiser jala käib, pole kuskilt võtta. Õigemini tegelikult muidugi on, aga see on mõeldud vaid kaupluse personalile ja seda hoiakut pole Valentinal harrastele palvetele vaatamata õnnestunud murda. Firma ametlik hoiak jääb napiks: ühe X-ga poed ongi esmatarbekauplused, kus viibimine üle poole tunni aega ei peaks võtma, mitte mingid kaubanduskeskused, ja normaalne klient võiks sellest suuta aru saada.
Valentina sellist vahetegemist mõista ei suuda. Võrreldes tema noorusaja keldripoodidega, kus müüja kõik vajamineva üle leti ulatas, on ka ühtainust X-i kandvad poed siiski mõõtmatult suured ja kogu valikuga tutvudes võib organismiga juhtuda nii mõndagi. „Maximad ei ole ometi mingid väiksed putkad, vaid korralikud kauplused. Alati ei lähe ka otse kodust poodi, vaid enne jalutad ringi,“ analüüsib vanaproua. „Näiteks käid enne ära apteegis. Ega vanainimene siis joostes liigu, ikka ohutu tempoga!“

Peab saama
Seevastu Anne luha ääres paiknev Eedeni kaubanduskeskus, kuhu pääsemiseks küll mitusada ränkrasket meetrit tuleb läbida, saab Valentinalt ainult kiidusõnu: tualett asub keskse toidupoe lähedal ja pakub kõiki mugavusi. „Aga kui ma elan Anne poe juures, tahan ka Anne poes tualetis käia, ei hakka sellepärast Eedenisse minema. Inimene peab ära käima seal, kus ta juba on,“ kõlab vana daami elufilosoofia. „Kui on juba vaja minna, siis sellises seisus sa väga kaugele ei jõua.“
Vahel tahaks ennast ja rahakotti ka päris kesklinnas tuulutada, seal on olukord veel hullem. Turuhoones on kemmergu pruukimise tasu hiljuti kergitatud 50 sendile, kõrvalasuvas bussijaamas 20 sendile. Tinglikult samasse kompleksi kuuluvas Tasku keskuses sai aastas mitmel korrusel soristada puhta tasuta, kuid nüüd tuleb sealgi mõnu eest 20 senti välja käia.
Sümboolse hinnastamise peapõhjusena on ärimehed ikka välja toonud tõiga, et bussijaama kant kipub olema asotsiaalide ja muu kahtlase kontingendi meelispaigaks ning sedasi on võimalik „heas kohas“ elementaarnegi puhtus tagada. Kannatavad aga Valentina-sugused. Mitte et tal isegi rahast nii väga kahju oleks, kuid täpset sendikogust ei pruugi tal alati kaasas olla (aega mõnelt müüjalt vahetusraha lunida ei pruugi, meenutame, kriitilises seisundis enam jaguda) ning viipemaksest ei tea ta ammugi midagi.

Kolmanda korruse paradiisid
Kogenud käimleja teab õnneks nõkse, mille peale linna sattunud turist kindlasti tulla ei suudaks. Tartu keskse Riia-Turu ristmiku ääres laiuvad ka Kvartali keskus ja Kaubamaja, kus mõlemas võib hea õnne korral ihuneste ilma rahata valla lasta. Selleks tuleb mõlemas ostumekas aga läbida korralik labürint kolmanda korruseni, kus nurga taga (küllap taas parmude eemalhoidmiseks) elutähtis asutus sirabki. Kuid jah, iseküsimus on, kas sulgurlihas kaht trepivahet vastu peab.
Kui aeg-ajalt tekib soov pealinnas elavaid sugulasi külastada, pole Valentina jaoks küsimustki, kas valida transpordivahendiks Annelinna suhtes oluliselt mugavamalt kättesaadav ja enamjaolt odavam buss või täiesti linna teisest otsast startiv ja krõbedama hinnaga rong. Otse loomulikult viimane – ja seda mõistagi ülimalt avara (viska või pikali) ja moodsa peldiku pärast.

Mehikoormas koormast vabaks
Lux Expressi keskmise sissepääsu kõrval paiknevasse kempsu-uberikku pugemine võib ehk olla jõukohane mõnele paindlikule ja alatoitunud tudengile, aga kindlasti mitte korpulentsevõitu vana­inimesele. Veel hullem on lugu odavamatel bussifirmadel: ehkki kemps seal mingil kujul tavaliselt eksisteerib, on see riigisiseste reiside korral tavaliselt julmalt lukku keeratud – tühjendamine ju maksab ja ükski bussijuht ei soovi vabatahtlikult ise rooja kokku kraapida.
Nii tekibki küsimus, kas Eesti mõistes suurlinn ikka kujutab vaatamata apteekide ja perearstikeskuste lähedusele endast pensionärile parimat elukeskkonda. Valentina hing ihkab hoopis üha enam tagasi lapsepõlve mängumaadele Mehikoormas: lilled, heinamaa, päikesepaiste… ning mis peamine – pasanda, palju jaksad. „Seal selliseid probleeme muidugi pole, igaühel on ikka oma maja ja mets kohe kõrval,“ nostalgitseb ta. „Aga linnas ei saa igale poole end kergendama minna.“



Vaadatud 1028 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Kati

Kui pidamiste enam pole, tuleb mähkmeid kanda. Siis pole kempsusid vaja otsida, võib julgelt lasta.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi