Värskelt emaks saanud naine põgenes sünnitusmajast. Laps ei vastanud ootustele!

02.09.2018 19:40
Heli Künnapas
Kommentaarid
2
Foto:

,,Kui tavaliselt räägitakse ikka sellest, et isad lasevad laste juurest jalga, siis meie peres oli lugu hoopis vastupidine,” räägib Elar (25a).

Kohtume imelises maamajas, kus ta elab koos oma nelja-aastase tütre Eleri, uue elukaaslase Kirsika ning naise kolme-aastase poja Martiniga. Noore pere maamaja pole imeline sellepärast, et see oleks tohutult kallilt üles ehitatud. Kõik on lihtne ja olemas pigem vaid hädavajalik. Aga kohe õue sisse sõites on tunne, et külalised on oodatud ja oma perelgi on seal hea olla.
,,Meie peres läks jah sedamoodi, et Eleri ema jättis meid tütrekesega maha sünnitusmajas olles. Töötasin tol ajal Soomes ehitajana. Eleri sündis 2 kuud enneaegsena. Kaalus 1,2 kilogrammi. Kui mina Soomest sünnitusmajja jõudsin, oli Eleri ema juba lahkunud. Tänasel päeval pole mul õrna aimugi, millega ta tegeleb või kus elab. Ausalt öeldes pole ka tunnet, et tahaks uurida,” selgitab noormees rahulikult. Istume köögis laua ääres ja Elari elukaaslane Kirsika toimetab meie ümber. Lõhnav õunakook on juba laual ning kohv tõmbab.

Üksinda enneaegse tütrega
,,Vaata, millised prillid mul on,” näitab lähemale rutanud Eleri uhkelt. Tüdrukukese silmad hoiavad veel veidi kõõrdi, kuid Elari sõnul on see ka ainus märk, mis lapse enneaegsest sündimisest on järgi jäänud.
,,Eleri esimesed elukuud me elasime haiglas,” räägib Elar edasi. ,,Eks meie mured olid samad, mis enneaegsetel ikka - Eleri pidi õppima ise hingama, toitu seedima... Oli paremaid päevi ja ka halvemaid. Korduvalt sain tema pärast hirmu tunda. Aga esimesest kohtumisest alates teadsin, et armastan seda pisikest olevust nii väga, et ei saa lasta tal minna. Sel ajal Eleri emale ei jõudnudki väga mõelda. Alles paari kuu pärast koju jõudes mõistsin, et olemegi vaid kahekesi. Ja nii ongi. Ja nii jääbki. Sel ajal tõesti tundsin, et Eleri kõrval ei mahu minu ellu mitte ühtegi teist naist.
Ühelt poolt sellepärast, et pidin tütrekese eest ikka väga palju hoolitsema. Isegi kui koju jõudsime, pidin kõigeks valmis olema – aegajalt olid tagasilöögid näiteks söömise osas, igasuguste viiruste hooaegadel olime alati valmis, et kui Eleri midagi külge saab, siis ilmselt põeb tema haigust kõigist teistest raskemalt. Olgem ausad – esimesel aastal olin ikka kogu aeg valmis, et temaga võib midagi juhtuda.
Seda, et ma oma elus enam ühtegi naist näha ei tahtnud, mõjutas loomulikult Eleri ema käitumine. Ma ei teadnud, et meil olnuks nii suuri probleeme, et ta oleks pidanud niiviisi ära jooksma. Jah, loomulikult olid ka meil omad hõõrumised ja ragistamised. Ilmselt ei mõjunud talle kergelt ka see, et olin nädalate viisi Soomes tööl, kui tema rase oli. Ma ei tea... ei saanudki teada,” vangutab mees nõutult käsi.
,,Ja siis rikkusin mina su plaani ära,” naeratab Kirsika malbelt.

Mahajäetute kohtumine
,,Nii oli,” naeratab mees talle vastu ja võtab hoolivalt naise käest kinni. See pole minu jaoks mingi esinemine, vaid näha on, et sellised hellused ja lähedus on noorte jaoks igapäevane.
,,Kohtusime beebikoolis,” selgitab Kirsika. ,,Minu poeg Martin oli tol ajal üheaastane, Eleri aga kahene. Käisime ühes grupis. See oli pigem selline väikelaste laulu- ja tantsuring. Igatahes pärast tunde sattusime aegajalt koos lastega parki jalutama. Kohtudes hakkasime rääkima. Kuna minu poja isa jättis mind lapsega üksi, kui Martin oli pooleaastane, siis mõistsin Elarit väga hästi. Ei tea, kas meid ühendas see, et olime mõlemad elukaaslase ootamatu lahkumise üle elanud... või lahkusid meie elukaaslased, et meie omavahel kokku saaksime... Ega praegu vahet polegi. Peaasi, et kõik toimuv meid omavahel kokku tõi.”
Taaskord vahetavad noored omavahel armastavaid pilke ja naeratusi.
Tundub, et olen sattunud idüllilisse maailma. Sellisesse, kus kõik halb pööratakse heaks. Uurin noortelt, kas ja kuidas nad raskemate päevadega hakkama saavad ja millised on mured?
,,Eelmisel aastal, pärast mu vanaisa surma, tulime elama temast maha jäänud maamajja,” räägib Elar edasi. ,,Vanaisa oli juba aastaid üksinda elanud, nii et eks korrastamist on siin omajagu. Pärast Eleri sündi tulin Soomest töölt ära, sest värske üksikisana ei olnud seal töötamine enam võimalik. Tegelikult oli Eleri esimestel eluaastatel üldse raske töötada. Nüüd olen ikka taas ehitajana tegutsema hakanud. See tähendab, et ka maja eest hoolitsemiseks väga raha pole üle jäänud. Samas just laste pärast on vaja, et maja saaks korda. Nii, kuidas vanaisa ja varem ka vanaema olid valmis elama, meie ajal ju enam ei elata. Ikka tahaks, et soe vesi tuleks vannitoa kraanist ja WC-s saaks vett peale lasta. Nii et igapäevased mured ongi need, kuidas maja ikka lastele sobilikumaks ehitada.”



Kui tahta, saab kõigega hakkama
,,Kui kokku kolisime, siis leppisime kokku, et mina jään koju laste eest hoolitsema,” räägib Kirsika. ,,See andis Elarile võimaluse rohkem tööd otsida ning pikemalt kodust eemal olla. Nüüd on mõlemad lapsed nii suured, et käivad suure osa nädalast kohalikus lasteaias. Seega saan ka mina rohkem tööd teha,” rõõmustab naine.
Kirsika on õppinud raamatupidamist. See on üks põhjus, miks noored julgesid maale elama kolida. Nimelt saab Kirsika oma tööd teha kust iganes. Ei pea pidevalt kodust välja minema. Vaja on vaid arvutit, internetti ja vastavat programmi.
,,Püüame võimalikult palju ise ka aiamaal süüa kasvatada. See aitab jällegi kulusid kokku hoida,” viipab mees aknast paistva kasvuhoone poole. ,,Vanaemast ja vanaisast jäi alles päris korras aed. Meil tuli lihtsalt jätkata ning see samuti korras hoida. Olen ise ka maal kasvanud, nii et nullist kartulite, tomatite ja muu sellise kasvatamist õppima ei pidanud,” teatab mees uhkelt.
Hiljem aias jalutades saan noorte sõnadele kinnitust – aed on tõesti ilus! Aiamaa on ilusti hooldatud ja taimed ilusad. Peale selle laiub maja ümber ka üsna suur iluaed. See pidavat samuti vanavanemate pärand olema, mille eest noored nüüd lihtsalt jätkuvalt hoolitsevad.
,,Minu loo mõte ongi, et kui tahta, siis saab ikka hakkama. Kuigi paljud mehed laste juurest lahkuvad, siis see ei ole reegel. Mina ei andnud alla ja nii on Eleri täna meie juures. Ei tea, mis oleks pisikesest saanud, kui mõlemad vanemad oleksid alla andnud.
Teine õppetund on see, et halvad asjad ei olegi alati halvad. Kui Eleri ema poleks lahkunud, siis poleks me ilmselt kunagi Kirsikaga kokku saanud. Praegu aga tunnen küll, et just tema ongi mu elu armastus, kellega olen valmis kõigile raskustele vastu minema,” teatab Elar õnnelikult. Pilk mehe silmis kinnitab, et ta ei valeta mulle ja tõesti nii ka sisemuses tunneb.

Vaadatud 1826 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
mx35

mustaga magades tuli ikkagi valge...

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi