Veeriku kooli valvuri­tädi kiusab õpetajat ­parkimiskoha pärast

15.11.2020 23:35
Jüri Mätas Illustreeriv foto
Kommentaarid
6
Foto:

Alati ei valitse kooli­­­pe­res harmoonia ja teinetei­se­mõistmine – teinekord võib konflikti algatada kogu­ni see institutsioon, kes peaks üldise hea­korra eest kõige kindlamini seisma.

Pensionär Maie Urbanovitš aiatöödest ega linnulaulust suuremat ei pea, teda rahuldab täielikult korterielu Tartu äärelinnas Veerikul: korteriühistu on tragi, remonditööd käivad üha intensiivsemalt ja kraanist saab alati sooja vett. Veel enamgi: kõigest kiviviske kaugusel vanadus­pesast paikneb Veeriku kool, kus on eakale igati jõukohase valvuritööga (vägivaldseid vahejuhtumeid pole esinenud) pensionile äärmiselt mõnus tummist lisa teenida. Palk pole mõistagi just kuninglik, kuid sellest olulisem ongi eneseteostus ja teadmine, et kuulud teenekasse hariduskollektiivi, kus peetakse sinust teistega võrdväärselt lugu.

Mõnel kütust jagub
Ometi on just selle viimase ­aspektiga tekkinud probleeme ja seepärast on Urbanovitšil tulnud ootamatult ka „tööd koju kaasa võtta“. Nimelt on naabermajja kolinud sama kooli algklassiõpetaja Pille Punga, kes vaatamata ülilühikesele tööteekonnale sõidutab uhket masinat, mis tunduvalt kesisema töötasuga kolleegil ajab muidugi harja punaseks. Eriti sel juhul, kui ratsu pargitakse Urbanovitši hinnangul õigusvastaselt võõra maja ette!
„Arvab vist, et kuna on siin majas elanud, võib siiamaani parkida,“ lajatab isehakanud prokurör vastasele halastamatult. „Meie inimesed tahavad kohti endale, mitte nii, et tema tuleb koolist juba kell kaks või kolm ja võtab ära. Tõsi, keelavat silti meil ei ole, kuid see ei tähenda, et võiksid võõra maja ees seista.“
Siinjuures käitub Urbanovitš üldise hüvangu nimel, sest endale ta ju neljarattalist sõpra lubada ei saagi. „Meil neljandas püstakus kuigi palju autosid pole, kuid lapsed ja sugulased tahavad ikka külla tulla,“ selgitab proua, lisades, et tegelikult pole küsimus ainult Pungas – lihtsalt viimase puhul kargab rikkumine isikliku läheduse tõttu eriti silma. „Naabrirahvas paigutab kõik oma autod meie maja ette, hiljem töölt tulijad ei mahu kuhugi.“

Ristküsitlus ­turvaletis
Punga arvates võib naabritädi õiendamist pidada täiesti põhjendamatuks, suisa sihilikuks kiusuks. Pisut vallatumat parkimist on küll ette tulnud, kuid kindlasti mitte igapäevaselt. „Elasin ju varem kõrvalmajas ja tean väga hästi, kuidas parkimiskohad jagunevad,“ raiub ta kui rauda. „Kuidas ma olen varajane parkija, kui jõuan lapsega heal juhul kella kuuest koju?“
Punga lisab, et isegi juhul, kui ta püüaks tõepoolest naabrite arvelt jalavaeva kergendada, ei oleks selles midagi keelatut, sest sealne ühistu pole suutnud parkimiskohti korrektselt tähistada. „Elasin seal majas kümme aastat ja olen kõik maksud ilusasti ära maksnud,“ rõhutab õpetajanna, et enda teada ei tohiks tal endiste ühistukaaslastega olla mingit kana kitkuda. „Olen aus inimene ja võin käsi südamel vanduda, et ma pole ühtegi panga- ega muud asja ripakile jätnud. Ise nõuan lastelt alati ausust, aga kui asja ikka pole olnud, siis pole.“
Õigupoolest pole tegu nii­sama naljaka kommunaal­kismaga: Urbanovitši vaimne terror on Punga viinud olukorrani, kus ta õigusorganite poole pöördumist enam välistada ei saa. „Esitab mulle juba hommikuti koolis imelikke küsimusi, miks ma uue autoga sõidan ja seda vana maja ette pargin,“ kurdab daam nõutult. „Mul on kolm edukat last, abikaasa ning suurepärane töö suurepärases kollektiivis ja ma ei luba ennast häbistada!“

Ei kavatsegi tõendada
Kuulnud vastaspoole vastuväiteid, manab Urbanovitš esile sunnitud naerupuhangu. Kuidas saaks tema küll hommikuti ristküsitlust korraldada, kui öövahetus Punga on kooli jõudmise ajaks ammuilma lõppenud? „Tõeline nahaal selline, lihtsalt valetab!“ põrutab valvuriproua. „Aga hea seegi, et pärast aja­kirjanduse sekkumist ta enam ehk valele kohale ei pargi.“
Ometi soovib Urbanovitš minna teise inimese ellu sekkumisega veelgi kaugemale ja talle ühelgi tasandil asu mitte anda. „Arutasime ühistus, et tuleks pöörduda kooli­direktori poole, et see alluva korrale kutsuks,“ kirjeldab ta õhinaga. „Aga sealt öeldakse, et see pole oluline, loeb vaid see, kuidas inimene tööd teeb.“
Urbanovitš kinnitab jumala­sui, et tal on Punga vääritu käitumise kohta ka hulgaliselt fototõestusi – tuleb ju kaamera­kunsti mõista nii tööl kui kodus. Kui aga paluda valvuril need õiglase otsuse nimel ette näidata, lööb ta kõhklema. „Aga mis kasu sellest oleks? See ju ei aita meil parkimisprobleemi lahendada, vaid keerutab niisama tolmu üles,“ vingerdab ta.

Au ja kiitus esimehele
Kas mõni inimene siin elus suudab Urbanovitšile ka meele järgi olla? Jah, üks selline siiski leidub: tema korteriühistu esimees, kelle poole võib väiksemagi murega pöörduda ja saab sellele ka asjalikku tagasisidet. Ülistuslaulust jääb mulje, otsekui polekski tegemist lihtsurelikuga. Ja mis peamine: erinevalt paljudest eakaaslastest ei võta ihaldusobjekt tilkagi!
„Ükskord isegi küsisin talt, miks tema siis napsi ei võta. Tema vastas, et ma ei saa ju, kui inimesed iga moment muredega ukse taha võivad tulla,“ kiidab Urbanovitš iidolit.



Vaadatud 1447 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
sa ju lausa

deputaat vassiljev!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi