Vestlus sõbraga peletas pruudi pulmade künniselt

07.11.2021 22:30
Lennart Madisson Illustreeriv foto
Kommentaarid
4
Foto:

„Kuule, ütle nüüd ausalt, kas ma peaksin abielluma või mitte?“ Vaatan oma parima sõbranna küsivatesse silmadesse ning jah, ma näen seal siirast huvi.

Miks sa seda minu käest küsid, lollike, ma olen ju olnud juba neli korda abielus, mõtlen miskipärast. Valjusti aga ütlen: „Kas sa kahtled oma valikus? Simo on ju nii tore mees...või ikkagi ei ole?“
„On ikka, on ikka,“ kinnitab sõbranna kiiresti. Keerutab seejärel oma blondi kiharat kahe peenikese sõrme vahel ja urgitseb ikka edasi.
„Aga noh, oletame, mida sina minu asemel teeksid?“
Mina võtaks sinu Simo ja kihutaks kaugele-kaugele, üksikule saarele. Igaveseks.
„Enda elu puudutavad tähtsad otsused pead ikka ise tegema, mis ütleja mina nüüd olen,“ vastan võimalikult neutraalsel hääletoonil.

Elu nagu lehesaba test
Katu nihkub mulle terakese veelgi lähemale.
Pagan, plika, sa oled ju nii soe ja pehme nagu ahjust võetud saiake!
„Aga oletame, et sina peaksid Simoga abielluma, mida sa siis teeks?“
Üksikule saarele, üksikule saarele. Momentaalselt. Simo kaenlasse ja aidaa, Eesti...
„Hästi, mängime siis natuke sinu mängu. Kui aus olla, mina olen alati enne abiellumist esitanud endale mõned küsimused. Kui suur osa vastustest on jah, siis on mõtet abieluplaane edasi mõlgutada. Vastasel korral aga... tasub ehk veelkord kõik detailid läbi kaaluda.“
„Oi issver – kui lahe!“ kilkab Kats õnnelikult. „Kas sa mulle saad ka selle testi teha – nagu Buduaari ajakirjas kohe – jesss, niiii cool!“
Oh sind, Katu-Katukest, sinu jaoks on kogu elu üksainus naistelehe test. Aga sa oled ka alles 25, elu parimad palad ­alles ees ootamas...
„Ma ei tea, kas tasub: ütlen veel midagi valesti ja pärast tuleb sul mehega tüli...“
„Mina vastutan!“ tuututab õhinas sõbranna rõõmsalt. „Oota nats, ma toon meile kohvi ja siis hakka aga küsimusi tulistama!“

Esimene minut toob tõrked
Paari minuti pärast istume vastastikku laua taga, kohvitassid näpus, ja ma püüan meeleheitlikult meelde tuletada katkendeid oma kunagistest sise­monoloogidest.
„Nii, hästi, alustame. Algatuseks selline küsimus: kas sa usaldad oma meest täielikult?“
„Ma ei tea..., vist küll,“ venitab Kats mõtlikult. On näha, et see küsimus tabab teda üsna ootamatult.
„Kas teil on teineteise ees saladusi? Selliseid, mille olemasolust oled ise teadlik?“
„Ma ei tea...“ kordab sõbranna taas. „No muidu on nagu okei, aga oma tööst ei taha Simo eriti rääkida. Ütleb, et riigisaladus ja muu selline värk.“
„Kus ta sul täpselt töötabki? Mingis ministeeriumis, eks?“
„Jah, seal kus Eestile tanke ostetakse ja asju... ma ei teagi täpselt, pole nagu väga uurinudki. Küsi parem edasi!“
Oh, lapsuke, me pole veel alustanudki ja juba sa puterdad!
„Kuidas on Simoga kohtumine muutnud sinu suhtumist suhtesse ja meestesse üldse?“
„Jess, see on lihtne!“ Katsi hääletoon muutub taas rõõmsaks. „Kui Paul minema läks, mäletad ju küll seda sitapead, mõtlesin kohe mitu nädalat, et ma enam mitte kunagi suhet ei taha. Aga siis tuli see õhtune rongisõit ja Simo ja kõik läks teisiti. Nüüd olen kindel, et kõik mehed ei olegi sead ja et ma tahan abielluda. Vohh!“
„Tubli, siit saad linnukese kirja. Liigume edasi. Kui teie peres juhtub tõusma nii suur tüli, et te ise omavahel hakkama ei saa, kas oleksid nõus Simoga koos minema abielunõustaja juurde?“
„Eee, ma ei tea....vist ikka,“ venitab Kats mõtlikult. „Seda mõtet peaksin Simoga arutama. Mulle ei meeldi eriti kui keegi kolmas meie suhte vahele ronib.“
„Nojah, asja tuum ongi ju selles, et keegi sekkub alles siis, kui te omavahel hakkama ei saa...“
„Ma ei tea... vist mitte ikka väga... kuidas ma võõrale meie muredest räägin... Ma ei tea.
Küsi midagi muud!“

Kole karvane selg...
„Mis sind praegu Simo juures häirib? Ja miks pole te siiani neid asju selgeks rääkinud?“
„Oh issand, mis küsimused sul on!“ pragab Kats pooleldi tehtult kurja häälega. „Mis mind tema juures häirib... Noh, ma olen sulle ju rääkinud ka, et tal on kole karvane selg ja ta ei taha kohe kuidagi neid karvu ära ajada. Vahest on tunne, et magan koos King Kongiga! Siis veel see, et ta torgib pärast sööki tikuga hambaid – oled ju isegi näinud. Väkk! Ja siis sööb ta oma lollakat oasuppi ja pärast öösel... Saad aru küll, aken peab kogu aeg lahti olema, isegi talvel!“
„Need on ju nii väikesed asjad, miks sa pole talle öelnud, et sind need asjad häirivad?“
„No vist olen ka, aga ma ei tea... ma ei taha, et ta kurjaks saab. Siis helistab ta alati kohe emale ja pärast vaatab Anita mind alati sellise pilguga nagu ma oleks ta poega elusalt tulel praadinud.“
Rüüpan lonksu kohvi ja minu ettekujutus muidu nii toredast Simost hakkab tasapisi mõranema.
„Kuidas olete planeerinud veeta edasised pühad ja puhkepäevad? Kas isekeskis koos või külastate oma vanemaid, sugulasi, sõpru?“
„Oi, siin on küll ainult üks vastus – pühade ajal läheme alati Anita juurde.“
„Ämma juurde? Alati? Miks nii?“
„Simo ütleb, et ema tunneb end muidu üksikuna.“
„Jah, aga teie enda vajadused?“
„Ma ei tea...  Me saame ju teistel aegadel koos olla.“

Ületamatud vastuolud
„Olgu peale. Niimoodi. Kas sinu või Simo suguvõsas on geneetilisi haigusi, mis võivad edasi kanduda teie lastele?“
„Issand, ära küsi nii!“ Kats on ehmunud ja pahane. „Lapsi mina küll kohe ei taha. Simo vist tahab, aga ma tahaks veel reisida ja värke teha, enne kui hakkame perekonda mängima...“
„Perekonda mängima? Tüdruk, sa abiellud kohe! Te OLETEGI varsti perekond!“
„Issand, sa paned mul pea valutama. Lõpetame parem selle teema ära!“
Oota-oota, mul on sinu jaoks veel paar pirnikest varutud...
 „Jah. Natuke veel. Nagu sa tead, on su ämm sügavalt usklik. Ja Simo ka, nagu aru saan, usub jumalasse? Kuidas teil see asi on selgeks räägitud?“
„Issand, vot see on jah üks vastik asi alati!“ kaebleb Kats kahe kohvilonksu vahele. „Mina seda kirikus käimist kohe üldse ei salli. Siiani olen kuidagi saanud ära nihverdada: kord valutab mul pea, ükskord isegi valetasin, et pean minema naistearsti juurde...“
„Pühapäeval? Naistearst?“
„Nojah, ega Simo ju ei mõtle, kui ma midagi ütlen – ta usub kõike, mida ma talle räägin!“
„Tõesti? Äkki ta teeb lihtsalt näo, et usub ja laseb kodurahu huvides kõrvad lonti?“
„Arvad vä? Issand, selle peale pole ma mõelnudki? Kas see on halb asi?“
„Teie tuleviku abielu silmas pidades, ega see kõige parem tunnusmärk just pole tõesti.“
„Issand, issand, ma ei taha enam seda mängu mängida!“ lausub Kats otsustavalt ja tõuseb laua tagant. „Sinu küsimused viivad vägisi sinna suunda, et mul ei tasu Simoga abielluda. Viivad, jah?“

Ei mingit abielu!
Sa ise tahtsid ju seda mängu mängida, kullake. Mida külvad, seda lõikad.
„Mina küll ei ole mingi ütleja, mida te peate tegema või mida mitte. Lihtsalt, varem või hiljem pead sa need küsimused enda jaoks niikuinii selgeks mõtlema.“
„Arvad sa tõesti nii?“
„Muidugi. Kui abiellute, pead näiteks mõtlema ka selle peale, mis juhtub siis kui su ämm niivõrd vanaks ja abituks muutub, et vajab kõrvalist abi. Mida te siis teete? Panete hooldekodusse? Käite teda ise kodus hooldamas? Võtate ta enda juurde elama...?“
„EI!“ Kats ehmatab isegi oma tahtmatust karjatusest. „Anita siia küll elama ei tule. Punkt! Isegi...oeh, ma ei taha isegi edasi mõelda!“
Sa, tibuke, oled ikka täitsa endast väljas. Olgu, aitab tänaseks grillimisest.
„Tead mis nüüd teeme? Unustame kogu jutu ja läheme Humanasse šoppama! Täna on ju esmaspäev ja uus kaup tulnud!“
„Jess, läheme jah!“ säutsub sõbranna, otsekui oleks ma talle elustava süsti kintsu torganud. „Küll sinuga on ikka hea olla. Hihi, võib-olla peaksin üldse Simo asemel sinuga abielluma! Nali!“
Jätan selle mõtte meelde, kallis sõbranna – võib-olla polegi see nii paha idee...



Vaadatud 1229 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
kohila karvaperse

laku kallase perset

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi