Viimane kommunist ja kirikumeeste uhke joomapidu

21.04.2019 18:20
Toomas Leito
Kommentaarid
3
Foto:

44

Algus 15. juuni Nelli Teatajas

Aga tuleme tagasi Saksa DV visiidi juurde. Meid võeti vastu kuninglikult ja kõrgel tasemel. Mind hämmastas saksa kommunistide ideeline pühendumus. Näis, et nemad olid tõelised kommunistid, meie vaid pelgalt partei liikmed. Meid külvati üle propagandistliku materjaliga. Delegatsiooni juht palus brošüüre mitte poetada hotelli prügikastidesse. See olevat saksa seltsimeestele solvav. Mulle jäigi arusaamatuks, kui palju oli nende kõnedes siirust, kui palju näitemängu. Igatahes neli aastat hiljem tervitas enamik neist Berliini müüri lammutamist ja natuke hiljem ühinemist Lääne-Saksamaaga.
Käisime mitmes ettevõttes tutvumas, kuidas neis parteiorganisatsioonid töötavad. Üldiselt oli nende tootmine paremal tasemel kui Nõukogude Liidus. Palju räägiti sellest, kuidas konkurentsivõimelisi, eriti Lääne-Saksamaad silmas pidades, kaupu toota. Kohati kukkus see neil päris hästi välja.
Külastasime Berliini telemaja, mis oli värskelt renoveeritud. Võrreldes Tallinna omaga jättis see imposantse mulje. Sisse oli ostetud palju moodsat teletehnikat. Palju räägiti ideoloogilisest võitlusest Lääne-Saksamaa telekanalitega. Vastuvõtjad kurtsid, et tehniliste vahenditega nende levikut pole õnnestunud tõkestada. Nad olid jõudnud lihtsa tõe juurde: vaja on paremaid saateid teha, et tuua vaatajad oma televisiooni jälgima. Eks Eestis jõuti põhimõtteliselt sama tõdemuseni.
Vaatamisväärtustest mainin vaid Berliini teletorni, mille kompartei juht Ulbricht käskis Berliini sümboliks ja sotsialismi ülistuseks rajada. See valmis 1969. aastal ja on 368 meetrit kõrge. Liftiga üles sõitmine, mis kestis alla minuti, ja kuplist avanev panoraam olid muljetavaldavad. Käisin paar aastat tagasi uuesti seal. Muutusi oli vähe märgata, vaid interjöör oli kaasajastatud ja igasugust turistidele mõeldud nänni müüdi ohtralt ning agressiivselt. Kahjuks jättis kunagine esindusväljak Alexanderplatz, mille ääres teletorn paikneb, üpris räpase mulje. Tõmmud sisserändajad tolgendasid iga nurga peal.
Enne ärasõitu Honeckeri Saksamaalt käisime kaubamaja kinnises osakonnas, kus müüdi kaupu eliidile. See oli hästi varustatud. Ostsin seal moeka jope ja muudki. Ametlikult kingiti igale delegatsiooni liikmele partei juhi Honeckeri nimel kaunid kohviserviisid. Juhti ennast me ei näinud. See serviis on siiani meie kodus kasutusel. Nimetame seda Honeckeri serviisiks.
Ilmselt on siin kohane paari sõnaga mainida Keskkomitee väljasõidukomisjoni. Sinna kuulusid Rein Ristlaan (esimees), Julgeolekukomitee esimehe asetäitja (Vladimir Pool), kultuuriosakonna juhataja (Kalev Tammistu) ja mina. Komisjon käis koos kord paari kuu kohta. Pean lugejatele valmistama pettumuse, sest midagi erilist meenutada ei ole. Palju on räägitud sellest, et seal keelati tuntud inimeste välissõite. Tegelikult arutati delikaatseid küsimusi väikeses ringis, Ristlaan koos Julgeolekukomiteega. Seal otsustati „poliitiliselt ebakindlate“ kultuuriinimeste lubamist või mitte lubamist riigist välja sõita. Sama kehtis „dissidentlike elementide“ kohta.
Suures komisjonis arutati rohkem seda, kuidas paremini komplekteerida grupijuhte ja kuidas võidelda ärahüppamistega, mis valmistas suurt peavalu parteile ja julgeolekule. Teemaks oli ka välisturismi edendamine. Tuntud nimedest mäletan näiteks Arvo Valtoni väljasõidu arutelu. Tegelikult oli komisjon üsna mõttetu organ. Pealegi ei vallanud lihtliikmed informatsiooni, et üldse midagi arvata.
Dissidentlik liikumine ei olnud Eestis laiapõhjaline. Ma olen imestanud, et dissidentide (nüüd vabadusvõitlejad) arv nii kasinaks jäi. Haritlased eelistasid mitte sattuda dissidentide nimekirja. Paljud liitusid hoopis komparteiga. Veel 1987. aastal oli Tallinnas järjekord parteisse astumiseks. Teatavasti pidid parteiallorganisatsioonid ühe haritlase kohta saama ka ühe töölise oma ridadesse, kuid töölisi polnud kuskilt võtta. Neid partei juba ammu ei huvitanud.
Muidugi tuleb nende väheste vabadusvõitlejate ees müts maha võtta, sest pannes ohtu oma karjääri ja isegi oma elu ajasid nad sirgejooneliselt üht asja – Eesti vabaks. Balti Apellile riskisid alla kirjutada Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Selle kõrval tundub naljakas, et nüüd püüavad paljud ekskommunidtid tõestada, kuidas nad režiimiga „seestpoolt“ võitlesid. Tõsi on see, et enamik eestlastest kommuniste olid rahvuslikult meelestatud ja liitusid Rahvarindega või muul viisil lõid kaasa iseseisvumise taastamisele. Siia sobib formuleering, et nad olid eelkõige eestlased ja alles siis kommunistid, kuid see ei tee ühestki kommunistist vabadusvõitlejat.
Samas on kommunist miinusmärgiga kaubamärk ehk sõimusõna siiani. Kui keegi tahab midagi halvasti öelda, siis sõimab sind kommunistiks, kuigi kompartei on ammu laiali läinud.

45

Mina tean vaid ühte praegust riigitegelast, kes on olnud nõukogude ajal palgalisel parteitööl. See on Andrus Ansip. Iseseisvunud Eestis siirdus vähe arvestatava staatusega kommuniste poliitikasse, vaid mõned on olnud edukad, nagu näiteks Arnold Rüütel. Kõige rohkem juhtivaid kommuniste leidis tegevuse ja elatusallika äris. Kui teha väikene arvestus: 1988. aastal astusid viimased inimesed komparteisse, kellest nooremate vanus võis olla 25 aastat, siis viimane kommunist sureb umbes 2040. aastal. Nii et oodata on veel kaua.    
Partei ridades oli igasuguseid inimesi alates karjäärikommunistidest ja lõpetades juhuseiklejatega. Ei puudunud ka ideelised sotsialismiehitajad. Minu töös tuli kokku puutuda ka ortodokssete ehk padukommunistidega, kes jälgisid kiivalt ideoloogilist puhtust ja toppisid oma nina igale poole. Nimetaksin sääraseid tegelasi nagu Aleksander Panksejev (oli 24 aastat Partei Ajaloo Instituudi direktor), Lembit Annus ja Endel Sõgel. Viimane oli eriti tüütu tüüp. Ta oli sagedane külaline minu kabinetis. Tema teenete tõttu ei saanud ma teda mitte vastu võtta. Alati oli tal kellegi või millegi peale kaevata. Eriti hell oli ta Laskurkorpuse veteranide austamise ja ülistamise küsimuses. Nemad olid pühad lehmad. Leonid Lentsman oli samuti üks nendest, kes püüdis propagandatud „õigesse sängi“ juhtida. Mina temaga suurt kokku ei puutunud, rohkem rappis ta Ristlaant.  
Tegelikult on kommunistidel hästi läinud. Ühtegi poliitilist protsessi pole üles keritud. Organisatsiooni ei ole kuulutatud kuritegelikuks, sest siis oleks Eestis paugu pealt sada tuhat kurjategijat juurde tulnud. Palgaline parteitöö arvati Isegi tööstaaži hulka, mis päris suurele rühmale oli oluline. Enamus tõrjuti küll võimu juurest eemale, paljud pidid leppima tagasihoidlike tööotsadega, kuid minu teada nälga ei surnud keegi. Riigi staatuse ja ühiskondliku korra muutus – üleminek turumajandusele – nõudis uue põlvkonna tegusid.
Veel üks detail. Kui dissidentlik liikumine ja rahulolematus suurenes 1986. aastal, siis käis üha sagedamine Valge Maja kinnistest õienditest läbi Tunne Kelami nimi. Ta oli poliitilise tegevuse pärast Eesti Entsüklopeedia toimetusest lahti lastud ja ta teenis kaheksa aastat igapäevast leiba Ranna sovhoosis valvurina, jätkates tegevust nõukogude võimu kukutamise nimel. Pärast järjekordset ringkirja, kus oli viidatud Kelami ohtlikule tegevusele, läksin ma Ristlaane juurde ja ütlesin, et Tunne Kelam on minu lähisugulane (õemees) ja kui vaja, ma lahkun ma töölt, sest säärane lähisugulas ja suhtlus võib heita varju propagandaosakonnale. Ristlaan vaatas mulle otsa stoilise rahuga, lausudes: „Teame, teame. Mine tööta edasi“. Olin hämmingus säärase rahuliku suhtumise tõttu. Võib-olla teadis ta rohkem kui mina.
Vene õigeusukirik on ajalooliselt alati olnud ilmalikule võimule truu. Vaatamata kirikute laastamisele ja preestrite tagakiusamisele bolševike võimuletulekuga, suutis Stalin Teise maailmasõja ajal leida taas lepitust kirikuga, sest sõja kriitilisel hetkel oli vaja selle toetust. Pärast sõda jutlustas nõukogude võim küll ateismist ja usu kahjulikust mõjust, kuid kogudustel ja kloostritel lasti suhteliselt vabalt tegutseda. Vene kiriku ladvik tegi riigiga koostööd, eriti välispoliitilistes küsimustes.
Olin ühe säärase sündmuse juures. Vene õigeusu kiriku juht Eestis Aleksius (kellest teatavasti hiljem sai Vene Õigeusu Kiriku Moskva ja kogu Venemaa patriarh) korraldas 1986. aastal Kuremäe nunnakloostris rahvusvahelise seminari, mille põhiteema oli rahu eest võitlemine. Kohal olid õigeusu kiriku kõrged esindajad kogu Ida-Euroopast. Tegelikult oli temaatika mitmekesisem – kuidas tugevdada kiriku positsioone riigis, usklike arvu suurendamine jne. Natukene puudutati kirikute rahaasju. Ürituse tähtsust näitas see, et NLKP Keskkomiteest oli kohale saadetud propagandaosakonna usuasjade sektorijuhataja, mina esindasin EKP Kekkomiteed. Tähelepanu vääris tõik, et kordagi ei kritiseeritud otseselt nõukogude võimu, räägiti vaid koostöö parandamisest ilmalike võimuorganitega nii Venemaal kui ka teistes riikides.
Miks oli vaja sinna kutsuda Moskva ja Eesti kõrgeid parteiametnikke? Eks ikka selleks, et näidata oma lojaalsust riigile ja rõhutada, et õigeusu kirikul pole mingeid halbu kavatsusi. Pealegi oli Gorbatšovi võimule tulek toonud kaasa üleüldise poliitilise värskuse puhangu.

(Järgneb)



Vaadatud 1661 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
vastus Tunnele

Parteis on riigikukutajate norm täidetud, alustades Rüütlist

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi