Vilniuse tänavatel voolas 30 aastat tagasi veri

13. jaanuaril tähistati Leedu vabaduse kaitsjate päeva. Kui Eestis pääseti nõukogude korrast inimohvriteta, siis leedukatel nii hästi ei läinud.

30 aastat tagasi 8.-9. jaanuaril lennutati Vilniusesse Nõu­kogude eriüksused, sealhulgas näiteks Pihkva 76. õhudessantdiviisi võitlejad ja KGB rühm „Alfa“, kuhu kuulus 65 ­ohvitseri. Seda kasutati esmakordselt 1979. aastal, kui Nõukogude Liit alustas Afganistani sõda ja tungis presidendi­paleesse Kabulis. Eriüksuste toomise kohta Vilniusse oli Kremli ametlik selgitus, et see on vajalik Leedu NSV ja Nõukogude Liidu põhiseadusliku korra kaitsmiseks.
10. jaanuaril esitas Mihhail Gorbatšov Leedule ­ultimaatumi, nõudes Nõukogude Liidu konstitutsiooni tunnustamist ja sellega vastuolus olevate Leedu seaduste tühistamist. Leedu parlament ei kuuletunud ning 11. jaanuaril ründasid Nõukogude väed lahingumoona kasutades Vilniuse ajakirjandusmaja, kus asusid enamiku Leedu ajalehtede toimetused koos trükikojaga. Hulk inimesi sai haavata. Samal ajal asusid tuhanded relvastamata inimesed kaitsma parlamenti, teletorni, raadio- ja ­teletoimetusi.
Toonaseid sündmusi aitab meenutada Aadu Jõgiaasa raamat „Veretu võitlus Eesti eest”, kus antakse ülevaade ka lõunanaabrite vabadusvõitlusest.

Ajakirjandus oli tugeva löögi all
12. jaanuaril saabus Leetu Nõukogude Liidu kaitseministri asetäitja kindral Vladislav Atšalov ja võttis kõik sõjalised operatsioonid enda kontrolli alla. Kella 22 paiku alustasid Põhja-­Vilniuse sõjaväebaasist teekonda kaks Nõukogude armee lahingutehnika kolonni. Üks võttis suuna kesklinna poole, teine Vilniuse teletorni poole. Kolonnide koosseisu kuulunud raadio­elektroonilise võitluse väeosad asusid Vilniuse raadioeetrit täie võimsusega ründama, mistõttu katkes enamik raadio­sidest kogu linnas. Selline rünnak oli tollases Nõukogude Liidus harukordne, kuid Vilniuse puhul arusaadav. Selle mõistmiseks peame ajas tagasi liikuma.
Kohe pärast otsust iseseisva Leedu riigi taastamise kohta 1990. aasta 11. märtsil hakkas sealne valitsus muutma riigi struktuuri. Ühe esimese institutsioonina loodi valitsuse julgeolekuteenistus ning selle koosseisu iseseisev sidestruktuur, mille juhiks määrati ­Leedu Televisioonis insenerina töötanud Tadas Vyšniauskas. Uuele üksusele oli vaja kaasaegseid ­sidevahendeid. Välisleedulaste kogutud ja valitsuse eraldatud raha eest osteti tippklassi raadiojaamad ja Vilniuse teletorni vahejaam, mis võimaldas käsi- ja mobiilraadiojaamadega väga laial territooriumil sidet pidada.
Leedulastel oli seega olemas kvaliteetne side, mis tekitas KGB-le suurt muret. Seetõttu rünnatigi Leedu pealinna elektroonilise võitluse tehnikaga, kuid keegi ei osanud aimata, et Leedu valitsus võtab kasutusele KGB sageduste naabersagedused, mida ei segatud.
13. jaanuaril kell 1.25 tulistasid teletorni juurde saabunud tankid paukmürskudega, mille tagajärjel purunesid ümbruskonna majade aknad ja paljud seal viibinud inimesed kurdistusid ajutiselt või said elu­aegseid kuulmiskahjustusi. Peagi oli tele­torn tankide ja ­soomukitega ümber piiratud ning sõdurid kasutasid relvitute kaitsjate ründamisel lahingumoona ja ­sisenesid hoonesse.
Kell 2 rünnati raadio- ja tele­visioonikomitee peahoonet. (Sinna jäädigi kuudeks peremehetsema, kuni sama aasta augustini edastati sealt Leedu-­vastaseid saateid.) Viimase Leedu Televisiooni stuudios tehtud videosalvestise võttis Elzbieta Vyšniauskiene kaamerakassetil kaasa ja hüppas sellega esimese korruse aknast välja, sest koridorist oli juba kuulda lähenevate sõdurite jooksmist.
Ta ületas territooriumi ümbritseva aia ja helistas telefoni­automaadist tänaval oma abikaasale, kes tuli talle järele ja viis kasseti parlamendi­hoonesse, kus sellest tehti koopiad. Ühe koopiaga sõideti Kaunasesse ning sealsest tele­stuudiost õnnestus toimunu maailmale edastada. Rootsi televisioon näitas kaadreid juba kella 4 ajal hommikul. Peagi jõudsid verised kaadrid Vilniusest sadade telejaamade eetrisse.
Nõukogude sõjaväelased tapsid sel ööl 14 ja vigastasid üle tuhande leedulase. Pärast neid sündmusi kogunesid suured rahvahulgad – öösel 20 000 ja hommikul üle 50 000 inimese – parlamendihoone kaitsele. Inimesed hakkasid rajama tankide vastu kaitserajatisi.
Sõjavägi taandus, kui teated Vilniuses toimunust pälvisid ülemaailmse hukkamõistu ning Nõukogude liidrid loobusid oma plaanidest.