Vitsaga või vitsata? Kuulsused räägivad suu puhtaks

01.10.2017 19:15
Hillar Kohv
Kommentaarid
0
Foto:

Tuntud eesti inimesed meenutavad oma lapsepõlve ning jutustavad, kuidas nad oma lapsi kasvatavad – kas vitsa, rihma või sõnaga?

Anna Levandi (sporditreener): Mind kasvatati rangelt, aga väga suure armastusega. Meie lapsed kasvavad tingimusteta armastuses ja hoolivuses, aga samas kompromissita distsipliinis.

Üllar Luup, ajakirjanik: Mind peksti nii, et vahel kuivasid aluspüksid veriste korpide külge, võõrasisa peksis kaseokste, püksirihma ja mõnikord lihtsalt käega. Need on minu lapsepõlve rõvedad mälestused, mille eest tahaksin oma lapsi hoida.
Mina olen proovinud füüsilisest karistamisest hoiduda. Päris alguses, kui ma ise ka alles lapsevanemana nolk olin, see täielikult ei õnnestunud. Füüsiliselt olen karistanud kunagi varem lahtise käega laksu andes. Aga siis tuletasin meelde, mida ma oma lapsepõlves tundsin ja loobusin ka sellest.
Kui laps jonnima hakkab, siis jätan midagi head ära. Kõige vähem püüan ma kurjustada, see teeb ainult tigedaks. Selgitan, et see, kas ta näiteks midagi head saab või ma talle midagi head teen, sõltub tema käitumisest. Ja ehkki mõnikord tilgub oma süda verd, jään ma endale ja oma karistusele kindlaks. Kui ma järgi annaks, siis ta tunneb, et saab kogu aeg lubatava ja mittelubatava piire nihutada. Aga just seda ma ei taha. Kasvatamisel peab olema konkreetne ja nõudma üht asja pidevalt, siis saavutab ilma rihmata ka kõik. Järjekindlus ja visadus viivad sihile.

Ingrid Rüütel, folklorist ja esileedi: Vanaemalt, kes mind peamiselt kasvataski, sain paar korda vitsaga vastu sääri – esimene kord kaebamise pärast, teine kord seepärast, et ta leidis minu käest võõra mänguasja. Tegelikult olime lihtsalt naabritüdrukuga oma asju mõneks ajaks vahetanud, aga vanaemal olid ranged reeglid – ei mingeid võõraid asju meie juures ja ei mingit kaebamist! Ise pead hakkama saama. Aga asi, mille pärast kaebasin, oli minu arust seda väärt ja poiss, kelle peale kaebasin, sai ka emalt vitsa. Muidu oli vanaema kasvatusmeetodiks suurel määral huumor. Tal oli igasuguseid naljaütlemisi, naljasalmikesi, naljajutte.
Emalt sain korra tutistada, kui läksin õhukeste siidisukkadega 20kraadise pakasega teatrisse. Pidin koju tagasi minema ja villased sukad jalga panema. Olin kole solvunud! Aga muidu ema kasvatas mind vaid õrnusega ja õpetas igasuguseid vaimseid tarkusi – luges luuletusi, õpetas kirjandeid kirjutama, laulsime koos kahehäälselt jne.
Isa oli mul vaid viienda eluaastani. Oli väga hea isa. Mängisime koeraga, käisime suusatamas, vahel laulis mulle unelaulu: „Üks kaamel läks kõrbe, teine kaamel läks kõrbe…“ Karistamine ei tulnud kõne allagi, polnud ka põhjust, olin hea laps. Pahandada sain vaid korra, kui olin ta kirjutuslaua paberisahtli täiesti tühjaks teinud ja tal oli just vaja midagi kirjutada. Lugema ja kirjutama õppisin juba neljaselt. Armastasin ka joonistada ja üldiselt ei keelanud ta mul oma sahtlist paberit võtta. Siis aga leppisime kokku, et alati küsin enne, kui paberit vajan.
​Minul on kümme järglast. Mina pole ei lastega ega lastelastega, veel vähem lastelastelastega kasutanud vitsa, rihmast rääkimata. Tegelikult on lapsed ikka väga erinevad, vahel on laks pepu peale asjakohane, aga enamik lapsi ei vaja seda üldse. Kuid peab olema piisavalt aega lapsega suhelda. Mida põlvkond edasi, seda õrnemaks suhted kujunevad. Ise oled ka vanemas eas rahulikum, noore emana oli igasuguseid pingeid ja muresid – pole piisavalt kogemusi, lisaks õppisin veel ülikoolis, siis aspirantuuris ja doktorantuuris. Tänapäeva naised lükkavad lastesaamise sellisel puhul enamasti edasi. Minu ellu tulid õpingud ja pereelu korraga. Nii lihtsalt juhtus.
Kui abikaasa oli president, pidin mina mh pidama isadepäeva aktuse kõnesid Estonia kontserdisaalis. Korraldasin selleks ajalooõpetajate seltsi kaudu koolides küsitluse: milline on hea isa, millist isa tahaksite, milline isa ei peaks olema. Sain hulga väga huvitavaid vastused ja kasutasin neid mitmes kõnes. Mina otse karistamist vist ei küsinudki, kuid mitu poissi kirjutas, et kui ma ikka midagi väga halba teen, siis on mõõdukas kehaline karistus omal kohal. Kuid pean tundma, et olen selle ära teeninud, ja see tohi kujuneda pidevaks karistusvahendiks. Kõige mõtlemapanevam oli aga ühe poisi avaldus: „Olgu isa milline tahes, peaasi, et ta mul olemas oleks!“

Pille Pürg, parodist: Mind kasvatati nii,et oli igati normaalne kodu koos nõudmiste ja kohustuste,aga ka helluse ja hea sõnaga .Olid piirid,mida pidi teadma ja sealt ule ei astutud.Praegu on vanemad oma laste orjad,sest teha võib koike ja mingit kohustust ega karistust olla ei tohi.Kurb!

Annely Akkermann, poliitik:  Hea sõna, tähelepanu ja toetusega, siis ei ole vitsa ega rihma vaja, täiesti kindel, mitu korda proovitud.

Yana Toom, eurosaadik: Oma lapsi – usaldusega, ega muu ei aita.

Mare Liiger, arst: Kasvatasin oma tütart põhilselt sõnaga. Harvadel juhtudel  oli kasu vaikimisest, mis oli isegi  karm karistus.  Füüsiline oli karistus vaid ühel korral.

Merle Lilje, laulja: Mind kasvatati rangelt ja karistati ka, kui vaja oli, kui olin pahandust teinud. Armastati ja hellitati ka palju. Kõik oli tasakaalus ja ei tunne siiani, et midagi  oleks olnud valesti või ülemäärane – olen õnnelik oma lapsepõlve üle ja tänulik vanematele ja vanavanematele. Vits oli ahju peal ja ma teadsin seda, et küll see käiku läheks, kui olen sõnakuulmatu, aga isegi ei mäleta, kas tegelikult ka  kordagi seda sealt alla võeti. Meeles on ikka helged ja pailapselikud mälestused. Oma lastele olen samuti jaganud kuhjaga armastust ja vajadusel ka karistanud,et  oleks selge arusaamine hea ja halva vahel. Usun,et kõik on olnud õige ja lastest on kasvanud tublid inimesed.

Vaadatud 2824 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi