Võluv naisjurist vahetab mehi nagu sokke

Ilus ja tark jurist Merle ei suuda luua kestvat suhet. Üks mees langeb teise järel rivist välja.

127... 128...  129... 130… Merle keeras ennast teisele küljele ja lõpetas „lammaste“ lugemise, et uni lõpuks tuleks. Ta oli küll võtnud sisse mitu tabletti unerohtu, kuid seekord see ei toiminud. Kuldraamidega nikerdustega kell magamistoa seinal näitas  kolmandat öötundi, kuid isegi vaevu tajutav roosa valgus, mis alles hiljuti oli aidanud kaasa lummava intiimsuse loomisele, ei omanud enam tähtsust.
Merle sirutas harjumus­päraselt uneseguse käe voodikaaslase Jean Pauli poole, kuid padi oli tühi. Võimas peretüli, mis eelmisel õhtul päädis noormehe lahkumisega, oli löönud kildudeks ka lootusrikkalt ­alanud kooselu.
Merle haaras öökapilt vastu vaatava seltskonnaajakirja, kus oli loetletud üles viimase aasta kuumemate avaliku elu tegelaste nimed, kes olid oma elukaaslastest lahku läinud. Enamusel olid ju majad-villad, kalleimad autod ning soliidsed panga­kontod nii nagu neilgi kunagi esimese abikaasa Gerdiga. Mis siis veel suurest õnnest puudu jäi? Miks ka nende Viimsi lahe­sopist ulgumerele purjetanud  abielulaevuke oli kunagi raevuka tormiga karile jooksnud?

Puhta põllega uuele ringile
Merle elus oli tänane „laevahukk“ juba kolmas. Kevadel pühitses ta oma ­neljakümnendat sünnipäeva ja taevas mere  kohal paistis veel pilvitu ja elu muretu. Seltskonna­ajakirjades räägitakse enamuses keskeakriisi põdevate meeste abielurutiinist ja nende valitud uute nooremate silmarõõmude kehavõludest, jättes varju hüljatud abikaasade ­lahutusega kaasnevad üleelamised ja valatud pisarad. Või siis on kangelannadeks kuulutatud lapsi maha jätvad võluvad nais­olevused, kes ilusate ja rikaste seast on leidnud endale värskemaid seksikaid noor­sande. Pole ­haruldane, kui eelmise pere lapsedki jäetakse hüljatud pere­isa hoolde. On ju kärgvormid meie uus normaalsus. Enamasti leiab perest lahkuja oma eksi juurest kümneid põhjusi, mille järgi teda tagantjärele hukka mõista, ennast õigustada ning puhta põllega uuele ringile minna.
Ega Merlegi teistsugune olnud. Tal oli kombeks pärast hommikust kehatuunimist marmorvannitoas ennast peegli ees takseerida ja ümiseda: „On minul nägu, on minul tegu, miskit pole ütelda.“ Tal olid kõik eeldused, et end igas seltskonnas kehtestada. Cum laudega lõpetatud õigusteaduskond, kõrgem ärikoolitus ja täiendused Inglis­maal ning Ameerikas. Lausa maiuspala poliitikutele, kes ridamisi tarkust kiirgavale daamile mahlaseid nõuniku­kohti pakkusid.
Looja oli Merlele andnud ka saleda keha, siredad sääred ja neiulikud rinnad, mis küll lopsakusega silma ei paistnud, kuid ahvatlesid mehepoegi peolauas dekolteeavarusest sisse piiluma. Ta ei tõtanud ka lastesünnitamisega oma Looja poolt antud büsti ja pihta rikkuma.  
Merle iseloomuga olid aga keerulisemad lood. Lahtine pea ja kiire taip andsid talle ­alati teiste ees eelise keerulistes olukordades orienteeruda ning otsuseid lukku panna. Kui Merle sõbrannadega aega viitis ja nad avameelselt mõtteid vahetasid, ei andnud naine kunagi võimalust vastaspoolele argumente ja arvamusi välja tuua. Mõni arvas, et selles on süüdi tema jääralikult kindlameelne tähtkuju, teised jälle pidasid kategoorilisuse kujundajaks tema juristitööd, mis nägi alati ette tulla mängust välja võitjana, kolmandad nägid selles sihikindlate ja võimukate vanemate kasvatuse mõju. Need kuulusid nõukaajal nomenklatuuri ja seisid üldrahvalikust kasinusest majanduslikult ­kõrgemal.

Ilu ja raha liit
Suhete vallas oli Merle tudengiaegadel pigem tagasihoidlik kui pealetükkiv ja meheleminekuga ei kiirustanud. Ta ei lasknud ennast ka nunnaks tituleerida,  vaid valis hormoonide vabastamiseks välja rahuliku olemisega kursavenna, kellega naiseks saamise stuudiumi edukalt läbi tegi. Tõsi, Merle oli voodi­rõõmude jagamisel alati juhtivas rollis.
Järgnevail ametiredelitel töötas ta enda jaoks välja suhte­korralduse strateegia, mis nägi ette luua enda ümber kunagistest kursusekaaslastest ja ­uutest äriringkonda liikuvatest edukatest ja ambitsioonikatest meestest sõpruskond, kes samm-sammult pürgisid poliitilise ja ainelise eliidi hulka, kus raha ja võim tõmbuvad magnetina teineteise poole.
Kahekümnendates aastates tahtis kena ja eneseteadlik naine aga täiuslikkust ega unustanud ka oma keha. Kümnetel äri- ja tööreisidel, eriti aga konverentsidel, sai ta tuttavaks paljude huvitavate inimestega, kellest mõnega sai ka väga ­lähedasteks.
Sealt leidis Merle omale ka esimese abikaasa, kes tõi kaasa­varaks soliidse panga­konto ning lasi ehitada mere kaldale kopsaka villa. Kes oskab öelda palju nendel konverentside  järelpidudel toimunud ühtimistes loitvat armutuld on ja kaua seda edaspidisteks päevadeks jätkub? Enamusest saavad neist ikka abielumeeste üheöösuhted või siis ­lepitakse kokku veel paaris kordus­kohtumises.

Ärihai, kes sattus trellide taha
Merle oli ka elukaaslaste valikul sihikindel ning tema võrku meelitatud uus suur kala veetis Merle seltsis ligi kolm aastat. Siis tüdines naine ­ärilainetel ületöötavast mehest ära ja andis talle hundipassi. Ühes targas meditsiinilises käsiraamatus nimetatakse armastust väidetavalt haiguslikuks impulsi­häireks, mis koosneb kahest faasist – armumisest kui häire ägedamast patoloogilisest vormist ning armastusest kui selle nähtuse kroonilisest faasist. Väidetavad ei pidanud impulsihäired aga ilma pideva tähelepanu ja hoolitsuseta objekti vastu üle kolme kuni viie aasta kestma.
Teatud mõju on muidugi sellega kaasnevatel materiaalsetel hüvedel. Abieluvara jagamise lepingu järgi jäi Merle pärast lahutust mereäärsese lossi üksinda edasi õitsema.
Tema ämblikuvõrku kuduva  järgmise impulsi ohvriks langes veelgi kopsakam saak – ärihai, kelle äriimpeerium ulatus kaugele piiri taha. Seekordne pulmareis tehti Veneetsiasse, kus kullatud gondliga libiseti gondoljeeri laulu saatel kanalit pidi Doodžide palee poole. Kus oleks veel parem oma õnne suurust demonstreerida kui saja kanali ja saare ning neljasaja sillaga maailma ­romantiliseimas linnas?
Merle teadis,et Veneetsiat on kujutatud kuulsal maalil blondi kaunitarina, kes linna sümbolile Püha Markuse lõvile toetudes ainsa käeliigutusega Neptuni poolt pakutud kulla naeratusega heaks kiidab. Kahjuks tuli sellest reisist tehtud ajalooline pulmavideo peagi sahtlisse pista, sest peiu oli rahapesuvõrgustikus nii hoogu sattunud, et pidi järgmised viis aastat veetma Rootsi kardinate taga.

Katoliikliku mehe jaoks liiga kuum
Nüüd võttis Merle korraks aja maha, kuni kohtas Rivieras puhkusel olles musketäri masti  meest.
Merle oli teiste keelte kõrval õppinud selgeks ka ­prantsuse keele ning sai noormehega kiiresti lähedaseks. ­Keevaline peig ei läbenud aga oodata planeeritud pulmi sügisel, vaid demonstreeris Riviera luksushotellis Merlele prantsuse võtmes poose, kuidas naist tuleb  tõeliselt armastada.
Kuigi Merlet võis liigitada teflonnaiste kategooriasse, kes mistahes koosluses põhja ei kõrbenud, oli tema suhetes uute väljavalitutega midagi romantilist. Jean Paul tuli peagi Tallinnasse ja paarike veetis paar nädalat õnnelikena. Kahjuks ei kestnud see kuigi kaua. Lummatuna küll Merle uhkest lossist ning pakkudes naisele juba tuttavat voodimenüüd, tüütas seksikalt mängiv mees  Merle peagi ära ja naine haaras   initsiatiivi enda kätte.
Burgundia juurtega mehe­pojale ei näinud see aga meeldivat. Tema jaoks oli naine nagu keskaegne loss, mille vallutamiseks pidi palju vaeva nägema. Merle aga armastas ka voodis soleerida ega hoolinud vanast tavast, mille järgi meenutab kooselu rohkem hiidlaste kommete järgi kahemehesaagi, mitte aga metsas müttavat teravate hammastega harvesteri, mis isegi pühadele ristipuudele armu ei anna.
Katoliikliku kasvatusega Jean Paulile polnud aga põhjamaise  teflonnaise deklareeriv käitumine kõiges vastuvõetav ja ta otsustas tema juurest lahkuda.  
Üksi jäädes pidi Merle  taas tõdema: “Mis kasu sest, kes võitjana on üle, võit võidutseb ka võitja enda üle.“