Võõrtöölised Eesti metsas: käsisaag ja palju jama

11.02.2018 22:20
Peter Kruuse
Kommentaarid
1
Foto:

Kolm kuud Ukrainast toodud „odavama tööjõuga” metsas panid brigadir Aleksi närvid põhjalikult proovile.

Aleks töötab raietööliste brigadirina Ida-Virumaal. Ettevõte pole tema oma, tema on meeskonna juht.
Nagu paljudel teistelgi ettevõtetel, eriti maapiirkonnas, on ka Aleksi töökohal pidevaks murekohaks see, kust leida töötajaid.
„Head mehed kipuvad Eestist lahkuma, sest Soomes, Rootsis ja Norras on märksa paremad palgad. Kellel on pere siin, need toovad raha koju, aga paljud valivad ka selle tee, et naine-lapsed lähevad välismaale kaasa,” jutustab Aleks.
Tema ise välismaale minna ei taha. Lisaks kahele väikesele lapsele on tema ja naise hooleks ka mehe eakas isa ning mees leiab, et kogu seda koormust naisele jätta poleks päris aus.

Neli meest ja abikaasa
„Nagu öeldud, meeste otsimine on pidev teema,” märgib Aleks. Nii et kui firmaomanik talle teatas, et otsustas ukrainlased tööle võtta ning et Aleks saab metsa neli uut meest juurde, oli brigadir väga rahul – üks suur mure saab ilmselt tükiks ajaks lahenduse.
„Mul pole teisest rahvusest inimeste vastu midagi. Nagunii on meil tööl nii eestlased kui ka venelased ja rahvuse pinnal pole kunagi muresid olnud,” selgitab mees.
Palka pidid ukrainlased saama samapalju kui teised mehed. Nii palju, kui hektareid tehakse, nii palju ka raha saadakse. Hektaritasu jagatakse tehtud töötundide järgi kõigi tööliste vahel, Aleks, kes ka ise metsas meestega võrdselt töötab, saab aruannete, personalitöö ja üldise vastutuse eest lisapalka.
Firmaomanik üüris ukrainlastele kolmetoalise korteri. Teada oli, et tuleb neli meest ja ühel neist on kaasas ka abikaasa. Viimane eestlastelt palka ei saa, küll aga tagab selle, et metsast tuleval abikaasal ja tema rahvuskaaslastel on soe toit ootamas ja korter kenasti korras. Ei tööandjal ega Aleksil olnud selle vastu midagi, sest ukrainlaste esindaja oli kinnitanud, et kolmetoalisest piisab neile viie inimese peale täiesti.

Omad riistad kaasas?
Aleksit painas veidi väide, et kõik mehed tulevad oma tööriistadega. Elu on talle õpetanud, et need „omad riistad” on sageli mõeldud kodumajapidamises kevadtööde tegemiseks, mitte igapäevaseks professionaalseks tööks metsas.
„Kui ühel mehel on tööriist katki, rikub see kogu brigaadi tööpäeva. Kui mees viib oma sae parandusse ja siis kolm päeva tööle ei tule, seab see ohtu niigi üsna kriitilised tähtajad,” on Aleks kogenud. Seepärast on tal firmaomanikuga kokkulepe, et kõik tööriistad soetab ja parandab ettevõte, mehed aga saavad mõne riista rikkimineku korral kohe kaubikust uue võtta.
Aleksi sisetunne osutus õigeks. Kui ukrainlased bussist maha astusid, vaatas vastu tulnud Aleks nende reisikotte ning mõtles kohe, et vajalikku tööriistaparki seal kindlasti ei ole. Ta esitas meestele ka vastavasisuselise küsimuse, ise mõeldes, et jõuab veel sel päeval esindusest läbi käia ja uued tegijad ära varustada.
Oma üllatuseks kuulis Aleks, et kõik on siiski olemas, lihtsalt korralikult pakitud. Mehed tundusid talle igati asjalikud, kaasasolev proua samuti.
Aleks viis uued töölised nende korterisse ning lubas järgmisel hommikul nad auto peale võtta.

Käsisaag ja neli kirvest
Hommikul tundis Aleksi küllalt tundlik nina, et ukrainlastel on jääknähud. Ta tegi selle kohta märkuse ja palus edaspidi tööle ilmuda nii, et eelmisel õhtul pole pidu pandud. Ja seletas ka, et lonksus kangemas kraamis pärast tööpäeva külmas metsas pole midagi halba, aga suurem pralle tuleks jätta õhtusse, mil järgmisel päeval välja saab magada.
Ukrainlased naersid ta sõbralikult välja. Et see polevat üldse mehejutt.
Aleksil aga kadus viimne kui naeruisu, kui uued mehed metsas oma kiidetud tööriistad välja võtsid – neli kirvest ja kamba peale üks käsisaag.
„Uskumatu! Mida nad enda meelest siia tegema tulid? Vanaema õunapuid hooldama või...?” Aleks ärritub isegi seda päeva meenutades.
Kaks meest said autost tagavarasaed. Oma üllatuseks märkas ta, et üks mees ajab võsalõikuri hoidmiseks mõeldud turvatrakse jalga nagu pükse.
„Mida sina teed?” küsis ta jahmunult. Ja sai vastuse: „Meil ehitusel käis turvavarustus tagumiku alt läbi.”
Nüüd hakkas Aleksile koitma, et talle on sattunud brigaadi hakkajad ehitusmehed, kes metsatööga on tõesti kokku puutunud ainult hobikorras, kirve ja käsisae tasandil.
„Mis seal ikka, õpetan, kui vaja,” otsustas brigadir ja alustas A-st ja B-st ehk metsatöö ohutuse tagamisest. Ise vaikselt arvutades, kui palju väärtuslikku tööaega kulub sellele, et tööle toodi mehed väljastpoolt metsasektorit.

Armukadedus, kiirabi ja politsei
Järgnev kuu oli Aleksi sõnul tema elu üks hullemaid. „Sõna otseses mõttes oli nende meestega iga päev mingi jama,” märgib ta.
Viin saatis iga õhtut. Kaasa tulnud naine hoidis küll korteri kenasti korras ja supp-praad-hautis muudkui podisesid iga päev pliidil, kuid suuremad jamad tekkisid sellest, et tema mees oli paranoiliselt armukade ning kartis kogu aeg, et keegi lööb talt „tema eide” üle. Isegi metsas töötades nõudis kiivas abikaasa vahepeal, et tema peab koju „baabat kontrollima” minema.
Aleks ei lubanud – tööl tehakse tööd, naised elagu sel ajal oma elu. Ta pakkus küll ukrainlasele, et tema naine võib võõralt maalt tulnud daamile veidi seltsi ja ümbruskonna tutvustamist pakkuda, aga see ajas olukorra veel hullemaks – jumal teab, kuhu „baaba” niimoodi viiakse.
Aleks rõhutab, et tema meelest oli see „baaba” seltskonna kõige normaalsem liige ja oleks vabalt võinud näiteks Eestis tööd leida.
Kiiresti tekkisid kaebused kortermaja ühistult – metsatöölised lärmavad, kaklevad, lepivad, jauravad... Kakluse käigus läks käiku ka saag, sündmuskohal käisid kiirabi ja politsei...
Kvartal hiljem lõpetas firmaomanik ukrainlastega lepingu. Tööl ette antud normide täitmise ja tegelike tulemuste vahel olid hullud käärid ja brigaadi eestlased-venelased polnud nõus sellistel tingimustel tööd jätkama.
„Niisiis, mina tunnen küll, et ma ei taha mingeid eksperimente võõrtöölistega. Oma brigaadi võtan ükskõik mis rahvusest ja mis värvi inimese, aga tal peab olema vastava ala töökogemus ja eluviis, mis saagi käes surmarelvaks ei muudaks,” nendib väsinud Aleks.

 



Vaadatud 1379 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Sõdur

Olgu õnnelik, need olid siiski Ukrainlased. N kroonus töötasin pool aastat sigalas Ukraina poisiga. Viimasel töökohal õpetas Ukrainlasest vanem, mulle arvuti selgeks. Mõlemad tublid mehed. Ei mingit probleemi. Aga kui oleksid tulnud võõrusulised oma burkas naisega. Sest ega need tulnud siia tööle, vaid parasiidina elama. Ja mingit terariista ei tohi nende käeulatusse jätta. Meenutage Soomes tapetud ema lapsevankriga.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi