Äärmine vaesus muutis tüdrukud lesbideks

Anjuta ja Rita oleks ehk hakanud ka poisse vaatama, kui elu keerdkäigud poleks neid teineteisega paariks korraldanud.

Et sellest loost paremini aru saada, tuleks meenutada veidi Anjuta lapsepõlve, milles domineerisid vaesus ning viina ja juhuslikke mehi eelistav ema.
Anjuta oli just magama jäänud, kui kõrvaltoast kostis ema ärevusest kantud karjatus ja palve üheskoos: „Ära lase ­sisse!“
Viiene tüdrukutirts ei saanud küll uneseguselt aru, mis südaööl toimub, on nende ukse taga röövlid või muud tegelased, kuid siis meenus talle õhtune külaline, autojuht Serjoža, kellega ema pidas pummelungi.  Tüdruk rahunes tasapisi maha, nähes, et röövleid tuppa ei ­tulnudki...

Elu depressiivses piirilinnas
Anjuta ja tema ema Sveta elasid Eestimaa piirilinnas ühe riigi lagunemise ja teise tuleku aegu.  Ümberringi oli raudteerööpaid  maas nagu kartulivagusid põllul. Ainult traktorite asemel ekslesid relssidel edasi tagasi vedurid, liigutades terveid päevi ja öid halle metallvaguneid  ühelt rööpapaarilt teisele.
Anja ema ei olnud pöörmeseadja, vaid peenema töö peal – vagunisaatja, kes veetis ligi poole aastast suure riigi kaugetel avarustel. Ikka üks nädal sõidus, teine nädal kodus.
Oma isa polnud Anjuta kunagi näinud. Ema ütles, et see olnud kena lokkispäine mees – vedurijuht, kellega ta  ühe suure linna veduridepoos õnneliku öö oli veetnud. Siiski, kui Anja sai neljaseks ja vanaema küpsetas talle ilusa kollase tordi, tuli neile külla kaugelt maalt üks võõras mees, kes võttis Anja sülle ja andis talle põsele musi. Puistas mitu peotäit karamellikomme lauale, võttis siis seljakotist välja suure pruuni karumõmmi ja ütles: “Podarok Tebe – Miška!”
„See ongi sinu isa,” sosistas ema Anjale kõrva ning kallistas tüdrukut tugevasti. Selline perekonnaidüll jäi aga kahjuks esimeseks ja viimaseks ning isa Volodjat sealkandis rohkem ei nähtud. Küll aga hakkasid raudteelinna rahva palgapäevadel Sveta akende ja ukse taga kobistama poolvindised mehe­mürakad, nõudes sisselaskmist ja lauale sakummi. Viinapudelite kolksatused lauale jäid aga tüdrukule eluks ajaks meelde.

Vanaema juures oli turvalisem
Anjuta vanaema Ljuba oli Siberist pärit suure avatud hinge ja südamega paljukannatanud naine. Ta elas kõrvaltänavas päevi näinud  majalobudikus, mille ees  lokkas tükike kunagist heinamaad. Maja kõrvale oli  ta kadunud mees Fedja kokku klopsinud küülikupuurid ja kanakuudi.
Anjutale meeldis väga veeta pikki päevi vanaema juures, paitada  jänkukesi ja korjata pesadest mune. Tüdruk jäi vanaema juurde sageli ka ööseks, puges talle kaissu ja magas rahulikku und samal ajal, kui ema pidas prallesid ja rahuldas voodis notsu häältega röhkivaid  onusid.
Hommikul nägi Anjuta, et mõnigi neist oli lauale unustanud rahatähti ja nurgapoest kaasa rabatud juhuslikke kingitusi. Aeg veeres, riigis toimusid suured muutused. Vagunidepoo tegevus tõmbus kokku ja ema jäi töötuks. Anjuta käis koolis ja osutus klassis üheks andekamaks tüdrukuks. Emast oli ta aga lahku kasvanud ning jäigi  vanaema juurde elama.
Hingesuguluse leidis tüdruk oma pinginaabris Ritas, peaaegu sama­suguse saatusega tüdrukus. Rital oli siiski linnas oma isa olemas, kuigi ta ei elanud ammugi oma naise ja kolme lapse juures, vaid leidis endast kümme aastat noorema vallasemast armukese.
Anjuta ja Rita aga olid teineteisele lähedasemad kui mõned kaksikõed. Soontes voolas ühesugune slaavi veri, mõlema iseloomud olid läbi käinud kõvade kividega veskite soontest.

Lesbidest said ­koolikiusamise ohvrid
Kuueteistkümneselt kolisid neiud Anjuta vanaema toanurka ja magasid koos kitsukesel kušetil teineteise kaisus. Kuna päevinäinud majakene oli hõre ja ei pidanud sooja, surusid  neiukesed end tugevasti teineteise vastu ning teismelistes tärkava iha objektiks saigi ­parim sõbratar.
Kui klassis läks lahti poiste „jagamiseks“, ei võtnud Anjuta ega Rita nendest mängudest osa. Poisid aga ei saanud aru, miks tüdrukud on armunud teineteisesse ega tunne  poiste vastu mingit huvi. Nad kutsusid neid eraldi kohtumistele ja püüdsid igati oma tundeid välja näidata. Kui aga näiteks ühele neist toodi sünnipäevaks lilli, jagasid sõbrannad õied teineteise vahel ära.
See äratas aga tähelepanu nii klassis kui üle kooli. Kooli­kiusamine sai tuult tiibadesse ja kuulujuttude laviin täitis maja.
„Vaadake, lesbid tulevad!“ itsitasid mõnedki koridoris akende all, kui tüdrukud neist möödusid. Kui korraldati aga ülekoolilisi üritusi: prügikoristus­talguid või staadioni korrastustöid, kus tüdrukud lausa aktivistide mõõdu välja andsid, jätkus mõnitamine uue hooga.
Siis sai aga kool otsa ja tüdrukud läksid pealinna uuele eluringile. Üürisid korteri ja jätkasid oma kooselu väljakujunenud kommete kohaselt. Hakkasid maalima vikerkaare­värvilisi loosungeid ja korraldama pikette nii puurikanade pidamise vastu kui ka samasooliste paaride õiguste kaitseks. Kui nad nägid, et uudistesaadetes on esikohal nn vähemuse huvid ja isegi koroonaviirusest räägitakse alles teises järjekorras, andis see tüdrukute tegevusele uut hoogu.

Jobukakkudest isade tütred
Tuli pidada ka tuliseid debatte nn normaalsete inimestega. Küsimusi jätkus: “Kas olete sünnist saadik frigiidsed? Kuidas te seksite, kui hormoonid tööle hakkavad? Kas hakkate ka korraldama alasti proteste ja jalgrattasõite?”
Keegi aga ei küsinud, missugune nende kodu ja lapsepõlv oli. Siiski. Kord loomaõigustastest aktivistide suvelaagris mere­äärses kämpingus, kui päike oli laskunud merre ja neiud oma telkmajakeses sättisid voodit jagama, kostis uksele tugev koputus. Rita libistas pika hame selga ja piilus kardina vahelt välja. Seal seisis laagri pea­aktivist –feminist Birgit.  
„Tüdrukud! Ärge pahandage.Mul ei tulnud und, pean teiega südant puistama, olete ju siin üks kokkuhoidvamaid lesbi­paare...”
Juttu jätkus kauemaks. Tüdrukud kuulsid, et Birgitist oli saanud meestevihkaja peaaegu samadel põhjustel. Jobukakust isa jõi ning kakerdas ühe naise juurest teise juurde, jättes  perekonna ja väikesed lapsed saatuse hoolde. Nüüd tiksus Birgitil kolmekümnes aastaring ja vaja oli langetada otsus – kas elu läheb edasi üksikuna või lapsega? Või isegi mehega?
Olukorra tegigi keeruliseks, et naise ellu oli ilmunud mees, kes oli Birgiti tundemaailma täiesti segi keeranud ning kõneles päevast päeva talle suurest armastusest. Nüüd aga tahab ta külla tulla ja põhimõtteline feminist  seisab  küsimuse ees: „Kas lasta ta sisse või mitte?”
Kahjuks polnud Anjutal ja ­Rital talle vastust varnast võtta.