Bossi tütar uputas töömehe oma suhtemuredesse

09.01.2022 22:40
Lennart Madisson Illustreeriv foto
Kommentaarid
8
Foto:

Rahulikuna planeeritud sõit linna muutub hoopis millekski muuks, kui kaasa tuleb võtta ülemuse tütreke.

Olin juba autole käiku sisse lükkamas, kui nägin kontoriaknast  välja upituvat bossi meeleheitlikult käega vehkimas.
Ohkasin, keerasin süüte välja ja avasin autoukse.
„Kuule, kui sa nagunii Tallinnasse lähed, võta Siret ka peale. Ta palus ekstra, et sa tema ka kohale viiks!“
Einoh, super. Minu lootused – sõita kaks tundi õndsas rahus Mozarti seltskonnas – sõitsid hetkega karidele. Ent mis teha, ei saa hammustada kätt, kes maksab sulle palgaraha.
Poole tunni pärast keerasin nina Tallinna suunas, kõrval­istmel kihelemas ülemuse võsuke. Sain aru, et tal oli midagi südamel.
„Aarne, ära pahanda, et ma ennast sedasi kaasa sokutasin. Aga ma tean, et sa oskad kuulata. Ja mul on suur mure. Viitsid mind ära kuulata?“
Nagu mul oleks valikut.
„Jah, ikka, lase aga tulla.“
„Novot, väga hea. Ma teadsin, et sinu peale saan loota!“
Siret kougib kotikesest sigareti ja välgumihkli. Tean, et boss ei salli autos suitsetamist. Samas tean ka, et Sireti jaoks selle maailma reeglid ei kehti. Seega hoian moka maas ja valmistan end ette noore naise hingepuisteks.

Võõras kuuleb rohkem kui oma mees
„Tead ju küll, et ma elan juba poolteist aastast Ivariga koos. Ja ma olen õnnelik. Või vähemalt ma arvasin viimase ajani nii. Aga nüüd olen mõtlema ­hakanud, kas ikka kõik on nii õnnelik ja ilus nagu ma enne ­arvasin. Mis sina arvad?“
„Sellise jutu peale ei oska ma midagi arvata. Sa peaksid ikka natuke rohkem teemat ­lahti ­harutama, ehk siis oskan midagi vastu kosta.“
„Jah, muidugi,“ puhub Siret sahmaka sigaretisuitsu vastu esiklaasi ja sätib end mugavamalt istuma. „Kuula siis! Meie kooselu algus oli nii ilus: rääkisime teineteisega kõigest, isegi oma elus juhtunud piinlikest episoodidest ja kõige salajasematest südamesoovidest. Aeg on möödunud  ja ühtäkki olen hakanud märkama, et ma ei taha enam temaga kõigest rääkida. Igapäevaelu puudutav pudipadijutt, jah, seda jagada pole probleem, aga kui mõte läheb teemadele, mis eeldavad pihtimist või enese avamist, läheb mu kõri otsekui krampi.
Samas ma tunnen, et armastan teda endiselt. Aga. Ma ei taha temaga rääkida teemadel, mis tunduvad minu jaoks õrnad ja delikaatsed. Samas, oma emaga võin nendest teemadest rääkida kasvõi tunde, ja ma tunnen end seejuures imeliselt hästi.”

Olmeasjad ei suju samuti
„Üldiselt püüan ma elus kõik ise ära teha. Mõnikord aga, eriti kui räägime meie paarisuhet puudutavatest küsimustest, on mul sisemine tunne, et teatud asju lausa peab kahekesi otsustama. Näiteks – millised kardinad valida elutuppa? Või kas ostame sellel aastal ehtsa või plastist jõulukuuse? Või kas panna tütar sügisest tavakooli või mõelda ikkagi Prantsuse lütseumi suunas?
Kooselu algusaegadel tuli meil koos otsustamine hästi välja. Mina ütlesin sõna, tema teise ja otsus – reeglina õige – oligi sündinud. Aga nüüd on kõik teisiti. Ükskõik, mida me ka ei arutaks, päädib meie vestlus ägeda vaidluse või pahemal juhul mõõduka tüliga. Vahest tundub isegi, et ta justkui jonnib minuga: kui mina ütlen A, vastab tema B. Kui mina soovin kompromissi ja ütlen samuti B, lausub tema juba CDE ja ärritub täiesti lambist...”

Fantaasiad oma eksmeestest
„Ma armastan teda väga. Jumal, taevas, kosmos ja universum olgu mulle tunnistajaks, et minu armastus on aus, siiras ja jäägitu. Ent ometi. Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen tagasi oma eelmiste suhete peale – ja tunnen isegi igatsust!.
Ma vihkan end seepärast, aga ometi taban end ikka ja jälle teda minu eksidega võrdlemast. Ma tean, et keegi meist ei ole ideaalne, aga ometi tunnen, et mulle jääb oma kaaslasest väheks.
Millest ma täpselt puudust tunnen, mida igatsen? Kurat seda teab. Või õigemini tean küll: ühe mu endise elukaaslase huumorisoont, teise kummis rinnalihaseid, kolmanda majanduslikku kindlustatust.
Mõnikord fantaseerin, et elaksime kõik ühe suure perena: mina, minu elukaaslane ja kõik minu eksid. Siis hakkab mul mõtte pärast piinlik ja häbi ning minu päev on taas rikutud. Kuni järgmise korrani.”

Vajan aega, kus teda pole
„Kõige hullem on see, et ma tunnen, et minu eelmises punktis räägitu kehtib ka minu elukaaslase kohta. Ta ei ütle seda otse, kuid ma saan aru, et mõnikord võrdleb ta mind oma eksidega. Vahest ka oma ema ja endast vanema õega. Ma teen kõik, et olla tema jaoks naine number üks. Kuid ometi, üha sagedamini tunnen, et mind silitades paitab ta mõttes hoopis kedagi teist. Ja see teadmine teeb haiget.
Algul on kõik põnev ja huvitav. Partneri avastamine. Aja jooksul kipume unustama, miks me just selle partneriga koos elame ja hakkame otsima põnevust, elu sädet mujalt.
Mäletan, et meie suhte algusaegadel sõidutas ta mind hommikuti tööle ja ootas kannatlikult, kuni ma jõusaalis oma trenniga ühele poole sain. Nüüd aga tahan ma ise autoga tööle sõita ning mulle on väga vastumeelne mõte, kui ta mõnikord varem töölt koju tuleb ja ma ei saagi omaette diivanil laiselda, purk kihisevat siidrit kõrval. Sest tema on ju nii korralik ja ei joo tilkagi kangemat.
Varem piisas mulle täielikult sellest, kui sain vahest sõbrannadega koos pidudel käia ja seal väikese annuse alkoholi tarbida. Ent nüüd tunnen üha tihedamini, et mul on vaja ka mu omas kodus minu enda aega. Üksinda. Üheskoos Saksa seriaali ja siidripurgiga.”

Need saatanlikud pisiasjad...
„Ta jätab sokid vedelema; viskab hambaharja mitte topsi, vaid riiulisse; luristab suppi süües; ärevuses nokib nina; ei oska korralikult inglise keelt; pigistab avalikult oma vinne; sööb oliive; laulab vannis – alguses see kõik mind ei ärritanud, vastupidi, kõik tundus isegi kuidagi nunnu ja armas. Nüüd aga ei suuda ma silmaotsaski kannatada, kui ta kõike seda teeb. Iga kuramuse päev. Kus olid varem mu silmad ja mõistus?!
Muidugi me rääkisime meie suhte alguses, mida me kumbki elult soovime ja kuhu tahame – üheskoos – välja jõuda. Mina tahtsin perekonda, lapsi, suurt maakodu. Mäletan täpselt, et ta noogutas kõige selle peale pead. Ja mulle, rumalale, sellest piisas. Nüüd aga nägeleme üha tõusva hääletooniga selle üle, millal peaksime lapse majja muretsema. Või kas üldse. Ja minu unistus maakodust kipub samuti mõranema, sest talle, kas tead, ei meeldi üldse maa­elu. Mina aga ei taha oma elu veeta pelgalt linnas kuskil ­betoonkarbis kükitades.

Kas lõpetada see suhe?
„Ma armastan teda. Siiralt ja südamest. Ent mõnikord mõtlen ma, kas ma armastan ikka seda inimest, kellega ma koos elan või hoopis seda, kelle olen oma mõtetes vanadest suhetest ja tulevikuunistustest kokku miksinud. Ja kui ma oma mõtetega niikaugele jõuan, tunnen, et tahaks valjusti karjuda. Minu sees möllavad kas vastuolulist tunnet: ühtepidi olen ma olemasoleva eluga õnnelik, teistpidi aga absoluutselt mitte. Ja mul on tunne, et sellest hullumeelsest olukorrast on vaid üks mõistlik väljapääs: hingata sügavalt sisse ja rääkida oma elukaaslasele kõik südamelt ära. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Või hoopis, parem õudne lõpp ja seejärel ilus uus algus. Kõlab ju hoopis palju paremini, eks!“
Sellise pika monoloogi peale ei osanud ma muud kui pead vangutada. Mina olen oma naisega koos elanud juba viisteist aastat ja meil pole mitte kunagi selliseid probleeme õhus rippunud.
Üks on aga selge: kui minul oleks sellised küsimused nagu Siretil, kaaluksin kindlasti mõtet, kas niisuguse inimesega on edasine kooselu üldse võimalik. Aga noh, kõva häälega ma seda välja öelda nagunii ei tohi. Mina olen lihtne töömees ja tema on... Siret.



Vaadatud 1741 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Naima Näsa

Tänapäeva trend on seks roheenergiat kasutades.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi